HOBIAUTODE KERETÖÖD

271. Peatükk: 1979 a. Cadillac Coupe DeVille (d´Marchand Edition) keretööd

2011-07-22T00:05:00.056+03:00

Juunikuu ning osalt ka Juulikuu algust sai sisustatud siis pealkirjas mainitud hobiauto keretöödega.
Ette rutates ütleks ära, et huvitava ajalooga masin.

Esiteks muidugi tema nn. tiitel mudelinimetuses.
Täpsemalt on see lahti seletatud Cadillaci klubi foorumilehel, mida saab lugeda siit.
Teiseks auto mõningane kuulsusrikas ajalugu. Olevat see Cadillac kuulunud siis uuest peast kunagi ühe osariigi kubernerile (või oli hoopis selleks tema asetäitja).
Ja kolmandaks ma ei tea (veel) ühtegi eestlast, kes lendaks USA-sse, eesmärgiga sõita algusest lõpuni läbi kuulus maantee Route66, ning et elamus veel muljeterikkam oleks, ostaks omale kohapealt ühe vanema Cadillaci ning teeks sõidu juba sellisel moel.
Kuna auto pidas end kogu viimati mainitud teekonna(Idarannikult Läänerannikule ja tagasi) USA-s väärikalt ülal ja omanikule ta meeldis juba esimesest hetkest, siis toimetatigi üks järjekordne Cadillac Eestisse.

Üsna hiljuti aga arvati, et auto võiks saada oma algse värvilahenduse siiski tagasi.
Esmamulje, kui ma seda autot esimest korda vaatama läksin, oli positiivne: mingeid suuremaid pinnaloperdusi või plätusuuruseid roosteauke keredetailides mu silm ei fikseerinud. Vaid uksehingede all asuvad uksepostid olid ühed problemaatilisemad kohad, millele auto omanik tähelepanu juhtis ning mis kindlalt tahtsid keevitamist saada.
Eks neid kriipse-kraapse, olmemõlke, üksikuid roostetäppe uste alaservades jms. oli küll, aga no.... me räägime eelkõige autost, mis on minuga praktiliselt ühevanune. Loogiline et nii vanal masinal, mida on kasutatud eelkõige kui sõiduvahendit, on sellised eelmainitet asjad ajapikku paratamatu nähtus.

Paar pilti, missugune see Cadillac siis USA-s müügiplatsil välja nägi:

Umbes selline vaatepilt avanes mulle ka.

Auto omanikule anti küll erinevate isikute poolt mõista, et tal vist pole peas päris kõik korras, kui ta laseb niiviisi, asja eest teist taga oma hobisõiduki lihtsalt niisama ilma konkreetse vajaduseta üle värvida, "sest et piltide peal on ta ju täitsa normaalne".
Aga kuna omanik oli juba teinud profülaktilisest huvist lähtuvalt nö. "seksuaalset selgitustööd" oma auto ajaloo kallal ja sealt koorus muuhulgas lagedale ka pealkirjas mainitud lisanimetus, siis enam taganemisteed polnud ja otsus oli niiöelda lõplik ning edasikaebamisele ei kuulunud.
Ühesõnaga- auto tuleb värvida ikka tema algupärase värvilahenduse järgi ning Juuni algul saigi siis masin ette võetud.

Õnneks oli autoomanik tervet mõistust omav isiksus ja ta ei hakanud mulle mingisugust musta uunikuminumbri teemat ajama, olgugi et ma andsin talle mõista, et sellest masinast saaks väga hea "frame off restauration" algmaterjali.
Selle peale vaadati mind sellise näoga, et kas mulle on plokk eterniiti pähe kukkunud, et sihukest pläusti ajan suust välja ning öeldi vastuseks, et tema enesehinnangut see nüüd küll ei loksuta, kas ta auto sõidab valge- või mustapõhjalise numbriga.
Et ei mõjuvat see numbritahvli värvus ei auto kiirusele ega muudele tehnilistele omadustele. Põhiline, et auto saaks lihtsalt oma algupärase värvilahenduse tagasi ja ta tänavapildis viisakas välja näeks. Muud midagi.

Demontaaži käigus selgus, et omanik oli rääkinud tõsijuttu- peale uksehingede juures asuvate kohtade me ei näinud koos plekksepaga autol ühtegi muud detaili ega kohta, kust oleks suuri roostemulle või auke paistnud. Olgugi, et vaatasime ta kahe silmapaariga üle.
Nii et oma vanuse kohta on tegu ikka väga hästi säilinud eksemplariga.

Siin siis paar pilti probleemsetest uksepostidest:

Senikaua kuni ma "lammutasin" autot pulkadeks võtta, plekksepp lõikas uksepostidel mädanenud kohad välja, mõõtis sobivad tükid asemele ning keevitas kinni.
Juhipoolne uksepost valmiskujul:

Parempoolne uksepost valmiskujul:

Iseenesestmõista pole 30-ne aasta vanust autot USA-s ülevärvimisest säästetud.
Neid masinaid, mis veel originaalvärvi all ringi liiguvad, on autode üldhulgas siiski kaduvväike protsent. Enamus on vähemal või rohkemal määral erinevatel aegadel juba kaks või enamgi värvitooni peale saanud. Nii oli ka konkreetselt selle auto puhul.
Viimase värvimiskorraga ei viitsitud isegi ukseauke üle võõbata. Piirdutud oli ainult välimiste kerepindade värvimisega. Pagasiluugi sisepind siiski samuti.
Alljärgneval pildil võibki näha erinevat tooni "tõestusmaterjali" ja ukseava valtsiservast on näha ka algupärast originaalmusta, millega auto vööliinist altpoolt üle tuisati:

Demontaaž ja keevitustööd tehtud, järgnes neile uste ja tagatiibade lihv ning pahteldus kuna nood olid kõige rohkem lainetavamad detailid.
Kuigi mul tuli eelnevalt seda USA-s pealekantud savi ja muud manti maha hööveldada, siiski ei pääsenud ma uste ja tiibade pahteldamisest kuskile.
Seda savi läks ikka omajagu. Nii et polnud see auto nii sirge ühti, kui algul vaatasin:

Uste ning tagatiibade esmane täitevkruntimine:

Esimesele kruntimisele järgnenud uste ja tagatiibade lihvimine:

See roheline asi, mis täitevkrundi alt läbi kumab, on kunagi USA-s pealekantud klaaskiudpahtel, millega seda matsu saanud ust oli siis püütud mingitmoodi sirgemaks õgvendada. Eriliste tulemusteta, kuna ma pidin seda veel omakorda päris hulk aega üle lihvima ning ka siis tuli mul uksele täiendav pahteldus teha, nagu eelmistelt piltidelt näha võib.
Nii et eks ta üks paras kipskuju sai, see uks.

Sedakorda läks siis juba kogu auto täitevkrundi alla:

Auto peale teistkordset kruntimist ja lihvimist:

Enne viimaset lihvi kasutasin hallikat täitevkrunti. Kontrastsuse mõttes.
Et keredetailide pinnasiledus välja joonistuks ja samas saaks vaadata, missugune see aluspind lõpuks jääb. Kas peab veel täiendavalt kruntima ja lihvima või piisab nendest juba tehtud kordadest. Vist piisas.

Siin siis värvitöökoja õue peal oma värvimisjärge ootamas:

Kui auto omadega lõpuks värvimistuppa jõudis, hakkas üks järjekordne aeganõudev töö- kinnikatmine, mis kestis kaks päeva.
Raske uskuda, aga nii ta oli:

Kolmandal töökojas olemise päeval sain aga katmis- ja ettevalmistustöödega nii kaugele, et võis hakata auto värvimise peale mõtlema.
Õigemini polnudki see enam niiväga päeval, pigem kiskus kellaaeg too moment juba õhtu suunas.

Kogu see tööde protsess- musta värvi tulistamine, auto kinni katmine, hõbedase tooni värvimine, auto kinni katmine, punase disaintriibu joonistus aerograafiga ning lõpuks auto ja detailide üleni lakkimine võttis kokku aega 18 tundi. Järjest.
Nii et lõuna paiku võtsin värvipüstoli kätte ja järgmise päeva hommikul kell 10 riputasin ta uuesti varna.
Selle 18-tunnise ja pideva "ajude kepi" tulemus sai ära kuivanuna siis lõpuks niisugune:

Tagantjärgi võib õnne tänada, et värvitöökoja juhataja poolt oli varutud piisaval hulgal kohvi ja tubakat kulus selle töö käigus samuti ohtralt. Ilma nendeta poleks vist ööd üle elanud, olgugi et süda tahtis magamatuse ja värvi kuivamispauside ajal toimunud kohvijoomise ning suitsutegemise tõttu suu kaudu välja tulla.

Mõni päev hiljem värvitöökotta minnes lõhkusin paari tunniga ära oma mitmepäevase töö(loe: pakkisin auto kattepaberitest lahti) ning ajasin ta välja, et vaadata "mihukene ta siis sai".
Sai täitsa rahuldav. Parem kui varem:

Piltidelt pole hästi näha, kuid tegelikult on see lakialune must värv selline "kiiksuga must". Omanik arvas enne värvimistööde algust, et võiks korraldada ühe instrumentaal-nahhaal katse-eksitus meetodi: Panna mustale värvile punast metallikutera sisse. Et siis jääb päikese käes mulje, nagu auto oleks punase varjundiga sätendav must (või oli see vastupidi), aga hämaras on värvitoon must nagu must ikka.

Nii et lõpptulemus vist õnnestus.
Vähemalt (senimaani) pole omaniku poolt vaalapüügilaeva meelitussireeni moodi üürgamist kuulda olnud, justkui "ta oleks täiesti p.....keeratud auto omale saanud üüratult kalli raha eest".
Isegi mõningate defektide tõttu, mis värvimistööde käigus tekkisid(paratamatu nähtus- see lihtsalt on nii) ning mida ma pärast oma värkstoa juures omanikule näitasin, ei haaranud autoomanik kohemaid hapnikumaski järele või siis teisipidi, ei tõmmanud oma "vinguviiulit" käima, vaid vaatas need kohad üle ja avaldas arvamust, et ehk saab ikkagi asjast asja.
Nii et mõistusepärane suhtumine, ütleme nii.

Siinkohal lähevad aga tänusõnad eelkõige värvitöökoja juhatajale, kes viitsis tööde protsessidest pilte teha ning oli sunnitud terve see öö töökojal niikaua silma peal hoidma, kuni ma auto värvimisega tegelesin.

Mõni päev tagasi käis auto Tartus ning enne äraminekut tegi omanik Cadillacist õhtuhämaruses veel mõned pildid:

270. Peatükk: Komplektpostitus.

2011-04-19T03:58:00.034+03:00

Tervist üle pika aja.

Vahepeal on selja taha jäänud paksu lumega krõbekülm talv.
Mitu aastat pole niisugust lumeuputust näinud.
Lisaks muudele "aaretele", mida teedel-tänavatel sulanud lume alt näha võib, sulas välja ka siinse lehekülje taaskordne sündmuste kirjapaneku idee.

See vahepealne mitmekuuline paus oli tegelikult mõnes mõttes isegi hea.
Eelmise aasta lõpupoole ma ei leidnud endas enam mingit motivatsiooni ega erilist huvi tööde kajastamiseks. Esiteks ei viitsinud (see trükkimine sõna otseses mõttes tüütas ära) ja teiseks oleks selline, hambad ristis, pealesunnitud tegevus sisuliselt varem või hiljem vastu hakanud.
Kui ma pean hakkama midagi kohustuslikus korras tegema lihtsalt sellepärast, et "peab" ja "nii on vaja", siis ei tule sellest mitte kui midagi välja.
Vahet pole, on siis selleks mingi töö kajastamine või siis minugipoolest kasvõi töö(protsessid) ise.

Seekordne postitus koosneb paarist autost, vähesest jutust ja mõningasest pildimaterjalist.
Kuna eelmiste autode juures olen juba mitmeid kordi kirjeldanud, et mis materjale kasutan ja mida ning kuidas ma mingi auto juures mingit tööprotsessi teen või olen teinud, siis seekord piirdun piltide juures lühikommentaaridega.

Mis siis vahepeal toimunud on ?
Eelmise aasta sügis ning jupp talve sai järjekordselt sisustatud ühe N.Liidu päritoluga auto taaselustamisega.
Lihtsalt üks moment potsas mu postkasti kiri, kus uuriti, et kas ma ei tahaks ühe seltsimehe suvist hobiautot tänavakõlbulikuks sõidukiks meisterdada.

Läksin siis kohapeale asja uurima.
Kui mingi ülevaade autost olemas, sai arutatud veel materjalidega seonduvat jms. ning ega eriti pikka juttu polnudki. Tuli lisaks oma töötoas tegutsemisele hakata tähelepanu ja oskusi suunama ka selle alljärgneva sõiduki valmimise tarbeks.
Nii et siblimist oli kahel rindel.

Kuigi kere oli nii vana auto kohta suhteliselt roostevaba, siiski kõik neli tiiba olid omadega kapitaalselt kõverad- olenemata sellest, et plekksepp oli nende kallal tublisti vaeva näinud. Tükk aega polnud niiviisi karpide kaupa pahtlit tiibadele mätsinud, et nad mingitki kuju omandaksid.

Lauspahtli all olev tagaluuk:

Juhipoolne esitiib:

See oli, kui ma nüüd õieti mäletan, vist kolmas täitevkruntimise kord:

Seda vedelat kraami(täitevkrunt, värv ja lakk) kulus ikka päris ohtralt. Liitrite kaupa. Asja muutis keerukamaks ka see, et auto pidi kindlasti tulema direktorihärrale kohane, ehk siis läikivmust. Must värv on aga teadupärast see kõige kapriissem toon, näidates välja iga väiksemagi detailipinna lainetuse.
Nii ma siis muudkui kruntisin ja hööveldasin ja jälle kruntisin ja jälle hööveldasin jne. jne.
Ei mäletagi, kui palju neid viimati mainituid korratud sai.

Igatahes lõpptulemus nägi ükskord valmiskujul välja selline:

.... ning siin juba äravedamise ootel:

Ei olnud lihtne kogu see värk. Ma mõtlen kõike seda kere voolimisele kulunud aega ja muud sellega seonduvat. Kolm kuud läks, enne kui sellest Volgast uuesti autotaoline moodustis sai.
Õnneks olid nii auto omanik kui ka juhataja, kelle töökojas autot sai tehtud, mõistva suhtumisega ning mulle ei käidud ajudele töötempo dikteerimise või mingi tähtpäeva/daatumi paika panekuga.
Nii et ses suhtes oli tegu õnneks arusaajate inimestega, kes olid juba kursis, mida ühe vana auto uue vääriliseks tegemine endast tegelikult kujutab.

Materjalide koha pealt võin öelda niipalju, et kuigi tegu oli tavalise lakialuse musta värviga, siiski värvitavaid pindasid oli palju ja nad olid iseenesestmõistetavalt ka suured.
Täitevkrunti kulus vist u. 10 liitrit kokku ning värvi ja lakki sama palju. Nii et kokku siis 30 liitrit vedelat kraami. Siia lisanduvad veel pahtlid, lihvkettad, höövlipaberid, nitrolahusti, pinnapesuvedelikud jpm. mis selle töö juures tarvis läks.

Kusjuures ma rõhutaks veel seda, et vana värvi kogu kerelt plekini puhtaks ei pidanud võtma ning samuti ei pidanud ma pahtli ja liivapaberi abil salongi ning pagasiruumi põhja välja voolima. Viimased kaks olid õnneks säilunud. Mootoriruum ja kapoti sisepind sai see-eest uue värvikorra alla.
Nii et arvestused võib igaüks ise teha, kui suur ainuüksi materjalide kulu olla võis.

Aga noh..... vähemalt on ta tehtud ja kunagi peaks see GAZ 21 valmiskujul hakkama siis ilmselt Eesti maanteid mõõtma, kui talle kõik need ülejäänud detailid, asjad, esemed jne. jne. külge pannakse, mille abil ta sõitvaks autoks muutub ja uuesti liikuma saab.

Kuigi esmapilgul tundus see kuldne Mercedes selline lihtsamate tööde killast olema, siiski töö käigus tekkis mul nii mõnegi detaili puhul vastakaid arvamusi.
Auto enda seisukorra kohta ma muidugi midagi halba öelda ei saa: Tegu ju ikkagi suvise hobiautoga, millega oli (seni) sõidetud enamjaolt kuivas kliimas. Seetõttu oli ta ka auke näriva rooste poolt puutumata jäetud.
USA-s, kus see auto algselt asus, peaks olema piisavalt palju ruumi nii sõitmiseks kui ka parkimiseks. Millegipärast aga tunduvad sealsed (ostukeskuste ?)parklad olema ühed väikseimad kohad maailmas. Millega muidu seletada seda nähtust, et kõik neli tiiba olid Mercedesel enamjaolt suhteliselt sirged, kuid mõlema poole uksed see-eest olmemõlke ja lainetusi nii täis, justkui keegi oleks neid parklas ajaviiteks puust haamriga kolkimas käinud.
Uksi ja esitiibasid ei tahtnud omanik auto küljest ära kruvida, kuna nende tagasipanek pidi üks paras ajude "gebernidze" olema uste sisse minevate juhtmepuntrate tõttu. Plastpistikutega juhtmeid, nagu tänapäevastel autodel, polnud kummaski ukses. Kõik juhtmed olid kruvidega ükshaaval klemmplaatide külge kinni keeratud.
Nii et kui oleks muudkui aktiivselt kruvinud ja asju välja kangutanud, eesmärgiga uks seest puhtaks saada, siis seda segadust poleks pärast mitte keegi suutnud ära likvideerida ja mõistatada, et missugune juhe nüüd missuguse klemmplaadi peale kinni käib ja kas kõik asjad ka lõpuks tööle hakkavad.

Pahteldatud uks lihvimisel:

Esimene täitevkruntimine:

Tagaluuk, mille pahtlialune pind peidab endas ühte kinni pandud ja mitte vaja minevat antenniauku:

Krunditud ja lihvitud uks enne järjekordset täitevkrunti:

Sama asi teisipidi:

Tagaluuk peale pahtli lihvimist:

Juhipoolne külg:

Juhiuks:

Kapott:

Tagaluuk:

Järjekordne täitevkrunt:

Juhipoolne külg....

.... ja parema külje detailid:

Mõne aja möödudes avanes mul võimalus autoga ka värvikambrisse saada.

Mercedes peale värvimist ja lakkimist:

Peale lakkimist aga selgus karm tõde- külgede pinnavirvendus oli päris suur.
Kõige hullemad nägid välja uksed, mis olid teadupärast sisuliselt lauspahtlist välja voolitud.
Näiteks kui mina oleks selle MB omanik olnud, siis ma poleks sellist jõhkralt lainetavate külgedega autot küll vastu võtnud. Nii et ei jäänud muud üle, kui auto uuesti ette võtta ning küljed täiendavalt üle hööveldada.

Mõne aja möödudes sain auto uuesti värviruumi- nüüd siis juba teist korda.
Kui kõik värvimis- ja lakkimisprotsessid läbitud, nägid tiivad ja uksed esimese korraga võrreldes sirgemad välja küll, kuid siis kerkis esile järgmine probleem- värvitoon ei lähe esialgsega võrreldes kokku.
See "kivi" ei lennanud enam minu "kapsaaeda", kuna mina värvi kokku ei seganud.
Kood on õige, värvi nimetus samuti kuid ikka on asi probleemne. Mis värk on ?
Põhjus peitus ainult ühe komponendi puudumises ja see muutiski värvitooni hoobilt teistsuguseks.

Mõned pildid siis peale teistkordset värvimist.

Õiget värvi kapott ja valet tooni esitiib:

Toonierinevus on ikka päris suur:

Nii et ma sain seda autot ja teistkordselt värvitud detaile veel kolmandatki korda lihvida. Igav mul igatahes küll polnud. Kogu aeg kuplialune "suitses" kergelt.

Kinni kaetud Mercedes kolmandat korda värvimise ootel:

Kuna mul oli kogu aeg auto kallal vaja tegutseda, siis kõik siin postituses Mercedesega seonduvad pildid tegi kohaliku töökoja "fotoreporter". Tema pildimasinast pärinevad ka need kaks filmilõiku Mercedese värvimisest ja lakkimisest. Ma protestisin sellele alguses vastu, aga kui mulle väideti, et autode värvimise filmimine pidi tema sõnade järgi Discovery Channelil sihuke popp ja trendikas tegevus olema, millega kaasneb "tonnide kaupa feimi ja rispekti", siis mõtlesin ümber ja otsustasime, et teeme ka siis kaks "Tiskoveri hobbikaars"- stiilis saatelõiku.

Teistkordse värvikihi pealekandmine:

Kokku läks autole neli kihti värvi.

Vahepaus enne lakkimist. Vähemalt värvitoon on nüüd jälle õige:

Esimese lakikihi pealekandmine:

Mõlema tööprotsessi kohta panin videoklipid ka Youtube lehele üles, kui eelnevad videod pole hästi vaadatavad: Värvimine ja lakkimine

Lõpptulemus peale lakkimist ja kuivatamist:

.... ning mõned pildid autost enne äraviimist:

Millalgi tuleks talle veel lakipinna poleerimine ja vahatamine ka ära teha ja siis peaks selle autoga olema minu poolt kõik.

269. Peatükk: Mercedes- Benz 560 SL keretööd.

2010-12-13T12:00:00.003+02:00

Tervist üle pika aja. Õigemini üle väga pika aja.
Peale viimast, mitu kuud tagasi kirja pandud postitust ja sellele järgnenud pausi on minult küll telefonitsi, küll postkasti kaudu uuritud, et "mis värk on ?" Eetris on vaikus ja mitte midagi ei toimu.
See paus oli mul nimelt taotluslik. Mingi moment ma tundsin, et see postituste lisamine oleks nagu mingi rutiinne kohustus, mida ma pean tingimata tegema.
Kui nüüd arvestada seda, et ma olen konkreetset lehte täitnud vahelduva eduga pea üle nelja aasta, siis mingi hetk hakkab selline trükkimise asi vastumeelsust tekitama. Ja nii ma otsustasingi teha määramata ajaks pausi. Elus on muidki asju, kui ainult tundide/päevade kaupa tööruumis värvi- või lahustiaurude sees vegeteerumine ja seejärel poole ööni arvutis järjekordse protokolli koostamine.

Vahepeal sekkus mu kuhjuvatesse olmeprobleemidesse saatuse tudisev käsi(või sõrm). Tudisev seetõttu, et ilm on vahepeal külmaks läinud ning ta saatis mulle õnneks ühe veidi lihtsamat sorti töö, mille abil ma (ehk) saan oma eelmainit probleemidele operatiivse lahenduse.
Tegu on siis 1986 a. Mercedes-Benz 560 SL-iga.
Autol pole laias laastus suuri keretöid vaja ette võtta, s.t. teha "mittemillestki midagi", kuid ta vajab värvkatte uuendamist. USA-s, kust see sõiduk pärit, arvas mingi tüüp, et ta oma tegevusega on kindlasti lahe kuju, kui tõmbab autole naela või muu terava asjaga "ringi peale". Nii et praktiliselt pole ühtegi keredetaili, mis värvimist ei vajaks.
Paar pilti ka, mis tehtud auto äravedamise päeval:

Praegu ta siis seisab mul tööruumis ja mingi hetk hakkan ma teda paralleelselt teiste töödega koos tegema, kui töötuppa vajalikus koguses soojemat temperatuuri saan.
Auto omanik oli õnneks samuti mõistva suhtumisega ning ei hakanud mulle mingit paarinädalast või paarikuist daatumit esitama. Öeldi, et "Kui sa kevade alguseks auto tehtud saad, siis on väga hea."

268. Peatükk: Buick Riviera värvimine.

2010-08-31T01:37:00.017+03:00

Kuna aluspind enne värvimist oli suhteliselt kirju tänu erinevat tooni täitevkruntidele, siis oli ainuvõimalus terve auto nii seest kui väljast aluskrundiga katta. Siis vähemalt polnud seda ohtu, et punase värvi alt oleks hakanud aluspindade toonierinevused läbi kumama:

See traadi otsa "poodud" junn, mis aknaaugust paistab, pole mingi sõjanui, vaid teipidesse ja paberisse pakitud juhtmepundar.

Pagasiruumi põhi ühelt...

ja teiselt poolt:

Pagasiruumi põhjast on originaalina säilinud ainult keskmine osa. Ülejäänu pidi plekksepp ise plekist välja painutama ja lõikama, millest ma siis omakorda pidin mingitmoodi originaalile ligilähedase põhja pahtli, liivapaberi ja "mingi ema" abiga välja voolima. Üks kuradima aeganõudev töö oli.
Ega selline "lappimine" või paikamine õige asi pole, aga vähemalt on ta nüüd tehtud ja valmis. Kui kaua selline põrand sellisel kujul kesta võib, ei oska keegi arvata. Eks aeg näitab.

Kui aluskrunt kuivanud, lasin sellele peale punase alusvärvi. Seda siis seetõttu, et ma ei tea, kui hästi või halvasti originaaltoon heledat krundipinda katta võib:

Seejärel läks peale auto õige värvitoon, mis sai omakorda kahe lakikihiga kaetud:

Katus:

Parem tagatiib:

Vasak tagatiib:

Kui see auto kunagi teedel-tänavatel veerema hakkab, siis ma loodan et mõni idioot talle tagant sisse ei küta, sest et mulle ei paku küll mingit huvi tagatiibade ja pagasiruumi põhja kallal, kuhu kulus kokku u. 4-5 kilo "savi", kogu selle pahteldamise ja voolimise protsessiga uuesti pihta hakata.

267. Peatükk: Pildiseeria Heidelbergi Historic-Rally ürituselt.

2010-07-23T08:32:00.007+03:00

Alljärgnevad pildid peaksid ehk mõningase ülevaate andma osa võtnud autodest ning kuidas nende juhte, omanikke ja kaasreisijaid vastu võeti. Lehel on ka väike tutvustav videoklipp antud ürituse kohta.
Piltide järgi ütleks, et see kohalike autode taastamise "kvaliteedilatt", mis seal ringi sõitsid, näikse päris kõrgele olevat aetud.
Eks neid pildistajaid oli seal veelgi, aga ühte galeriid saab näha siit.

266. Peatükk: Mõned pildid ABCS ürituselt.

2010-07-12T15:54:00.014+03:00

Möödunud nädalavahetusel toimus siis teadupärast kõigi USA- autode huviliste kogunemine Haapsalus. Sedakorda siis juba 10-ndat aastat järjest.
Mina jõudsin üritusele alles pühapäeval. Siis, kui kogu see seltskond, kes ennast lossiplatsile ja selle ümber oli parkinud, liikus kolonnina lennuväljale, et kiirendusvõistluseid vaatama minna ja sobiva sõiduki olemasolu puhul ka sellest osa võtta.

Pilte ma lennuväljal autodest eriti ei teinud, kuna pildimassina patareid olid otsakorral ja teiseks võttis niisugune "Surmaoru igapäevane temperatuur" igasuguse ringikõndimise isu ära. Sihukest palavust pole tükk aega olnud. Nagu praepanni peal käi ringi.
Nii et ei peagi kalli raha eest kusagile "Ipsaaniasse" vms. kohta oma pekki praadima minema- seda saab ka palju lähemal teha ja kordi odavamalt.

Kuna meie reisiseltskond saabus Haapsallu teisest Eesti otsast, siis tuli hommikul kella seitsme paiku liikuma hakata, et paraadsõidu ajaks kohale jõuda.
Saabusime suht õigel ajal, nii et enne mul õnnestus veel see surnuaed auto esiotsalt maha pesta.
Need kaks Cadillaci ja kollane Plymouth olidki põhimõtteliselt ainukesed masinad, mis mu tähelepanu köitsid:

Tundub et sellest mitu kuud kestnud vehklemisest Cadillaci juures, all ja peal oli lõpuks tolku ka. Nii mitmedki soomlased käisid pominal ümber Cadillaci ning tegid temast erineva nurga alt pilte.
Paari inimesega neist sai mõtteid ka vahetatud. Muidugimõista käis kogu jutuajamine inglise keeles. Kõikidele töödele kulunud aja peale, mis auto juures tehtud, vangutati pead ja öeldi "Impossible! That was fucking fast work! ".
Minuga rääkinute jutust sain nii aru, et tavaliselt niisugusi masinaid tehakse sellises mahus vähemalt aasta, kui mitte kauemgi. Ja siis toimetab ka ühe auto kallal rohkem inimesi kui kolm või neli.

Praeguse seisuga peaks see konkreetne auto loksuma kusagil Läänemerel Saksamaa poole, kuna Heidelbergis toimub Historic-Rally nimeline võistlus. Tegu on siis suht tuntud üritusega, vähemalt Euroopa maades elavate vanatehnikahuviliste jaoks.
Väidetavalt pidi see Cadillac olema ainuke omasuguste, s.t. vanaaegsete USA autode seast. Suurem osa sõitvaid masinaid olevat rohkem Euroopa päritoluga.

Kusagil paari nädala pärast saab siis auto omaniku käest võibolla temapoolseid muljeid kuulda, kuidas üritusel läks ning mida ta seal nägi ja kuulis.

265. Peatükk: Cadillac valmiskujul.

2010-07-09T19:41:00.010+03:00

Kuna täna oli Cadillaci omanikul õnneks vaba aega ja ilm ka üritust soosis, siis sai juhust kasutatud ning autost mõned ülevaatlikumad pildid tehtud.
Piltide kvaliteet pole "seebikarbiga" pildistades muidugimõista niisugune, kui mõne korralikuma aparaadi puhul, aga vast kõlbab.

Kunagi kaugemas tulevikus saab auto puhul võibolla hakata mõtlema ka kroomdetailide taastamise peale. Praegu on nad üldmulje parendamiseks lihtsalt üle poleeritud, kuid roostetäppe jm. sellelaadset täiesti ära likvideerida pole võimalik.
Aga eks näis, kuidas kõige sellega asjad minema hakkavad.

Äsja laekunud info kohaselt olevat omanikul autoga plaan minna pühapäeval ka Haapsallu. Võibolla õnnestub paraadsõidu ajaks kohale jõuda ja seejärel lennuväljal, kuhu see kolonn suundub, kõrvakuulmise taluvuspiir proovile panna, kuna seal pidid kiirendusvõistlustest osa võtma ka "veidi" kangemad aparaadid, kui lihtsalt tänavasõiduks mõeldud "ameeriklased".

264. Peatükk: ZAZ 965 ja Cadillac.

2010-07-07T23:06:00.017+03:00

Alljärgnevatelt piltidelt võib siis näha kahte sõiduautot, mis olid pikaaegse vaikimise põhjustajateks ning mis nüüd on lõpuks laias laastus valmis saanud.

Cadillac on praeguse seisuga põhimõtteliselt täiesti valmis.
Alljärgnevad pildid on tehtud siis, kui ma veel talle poleerimistöid tegin seal ruumis, kus autot kokku pandi:

Siin ma ei pildistanud mitte ajaviiteks ruumi lage, vaid see on peegelpilt peale Cadillaci katuse poleerimistöid:

Kui Cadillaci omanikul millalgi rohkem vaba aega on, siis ehk õnnestub temaga kokku saada, et teha autost ka mõned "portreefotod". Seda siis juba valmiskujul.
Kas ja kuna see teoks saab, ei oska veel ennustada.

Möödunud nädalavahetus oli sisustatud "muhu" kere värvimisega.
Värvimine ise ei kestnud eriti kaua. See-eest ettevalmistus- ja puhastustööd olid need, millede peale kulus aega pangede kaupa.
Krunditud põhi kaitsemastiksi ja värvi ootel:

Vähesel määral on pildilt näha ka salongipõhja lastud põhjakaitsemastiksit:

Tagantvaade:

Ja mitme tunni möödudes sai autole DuPonti veoautovärv kolme paksu kihina peale:

Need pildid tegi juba omanik, kui värvimistööd olid läbi saanud ning paberid auto küljest eemaldatud:

Päris nii helesiniseks see toon ei jää, kuna värvipoest öeldi et ta kuivab ajapikku nõks tumedamaks. Ehk on siis lootust, et ta muutub lõpuks ikka selliseks sinakashalliks, nagu neid "muhke" kunagi omal ajal tehases värviti.

Nüüd tuleb asuda operatiivselt teiste autode kallale, mis on niiviisi teenimatult kõrvale jäänud.

263. Peatükk: Cadillaci montaažitööd.

2010-06-01T20:53:00.011+03:00

Üks pilt vahepeal toimunust. Varsti lisandub sellele võibolla veel paar tükki:

Nagu näha, on alguses kahe, pärast kolme mehe nõu ja jõuga paika pandud uksed ning tagaluuk. Kapott veel ootab külgepanekut, kuna kinnituspoltide vastused, mis kapoti sisse käivad, on veel tsinkimistöödes.
Tagaluugi külgepanekuks kamandati mind pagasiruumi. Öeldi et kujuta ette, et sa oled nüüd nagu kokku pakitud Šveitsi armeenuga, mis pagasiruumis oma kindlat ülesannet täidab. No ma siis olin see nõndanimetatud "armeenuga" ja kruvisin seestpoolt luuki kinni kruvida, sel ajal kui auto omanik ja plekksepp seda omakorda paika üritasid sättida, et vahed ühtlased jääksid.

Praegu on lihvimistöödes esitiivad. Tegemist vajavad veel ka tagarataste katted, mis olid liivapritsitöökojas järjekordselt lainesse pekstud ja mida plekksepp tulist kurja vandudes püüdis kuidagimoodi endisesse kujusse tagasi saada. Lihvimist, kruntimist ja uut värvikuube ootab ka hulk väiksemat kraami(esitulede "prillid", tagatiibadele kinnituvad koonused jms.)

Paar pilti ka mootoriruumist, mis jupp jupi haaval hakkab komplektsemat ilmet võtma:

Põhimõtteliselt kõik kapotialused detailid, mis algselt olid sellist ebamäärast halli tooni, viidi puhastusse ja tsinkimisse. Tulemus on kohe silmaga märgatav:

Kõik poldid, mis vähegi auto külge keerati ja kruviti, puhastas auto omanik käsitsi traatharjaga üle ning kastis nad "Pannikastme" sisse. Vähemalt niimoodi oli selle purgi peal kirjas, kus see tume kraam sees loksus.

Peale pikka ootamist saabus "üle lombi" kohale ka uus bensiinipaak:

Pusimist ja pusserdamist oli temaga päris palju, et ta korralikult alla "istuks" ja kinni ka jääks. Vahepeal tuli paak kinnitusvitstest paar korda lahti päästa ja uuesti tagasi tõsta, kuid nüüd tundub et lõpuks asi vist õnnestus:

Nii et aeglaselt aga jupphaaval hakkab üks auto tasapisi valmis saama.
Nüüd on nii minul, kui ka kõikidel teistel autoga seonduvatel isikutel vähemalt mingi algupärane või mikroskoopiline ettekujutus olemas, kui kaua võib aega võtta sellisel kujul keretööde tegemine ning materjalide jms. asjade kulud, mis selle tööga kaasnevad.
Kusjuures tegu polnud veel kere üleni haljaks lihvimisega vaid pindmiste pahteldus- ja kruntimistöödega. Viimatimainitud meetodit kasutades võiks senise kulutatud aja vabalt kahega korrutada.
Asjale aitas ja aitab senimaani palju kaasa ka omaniku enda aktiivne osavõtt nii auto lahtivõtmisel kui ka kokkupanekul, millele sekundeerib vastastikune muhe plära, mida kaks meessoost isikut on võimelised ühe klassikalise USA auto juures kuuldavale tooma. Ja kui nende kahe tegelasega liitub veel plekksepp, kes aeg-ajalt garaažist läbi käib, siis arvata võib, et see lõbus jauramine ja lalin klassikaliste autode ja naiste teemal omandab suhteliselt laiahaardelised mõõtmed.
Auto päris lõplikult valmis saamiseni on veel muidugimõista tükk maad, kuna palju asju vajab veel puhastamist, värvimist, külgepanekut, sobitamist, uuesti lahtivõtmist ja tagasipanekut. Osa detaile on veel tsinkimises, osa neist loksub või lendab aga USA-st miilihaaval siiapoole.

262. Peatükk: Cadillaci kapoti, uste ja tagaluugi värvimine.

2010-05-30T20:13:00.015+03:00

Paralleelselt auto põhja all tehtavate töödega tegelesin ka pealkirjas mainitud detailide kallal. Kapott oli neist kõige hullem. Neli korda tuli mul teda hööveldada ja täitevkruntida, enne kui ta mingitki, enam-vähem talutavat kuju hakkas võtma. Päris heaks ma teda sellegipoolest ei saanud.
Ega uksedki lihtsamate killast polnud. Esmapilgul peale vaadates ei osanud arvata, et see pahteldustöö ja kujusse voolimine suhteliselt ajamahukaks osutub. Kaasreisijapoolse ukse tegi plekksepp enam-vähem korda, kuid juhiuks on, õigemini oli kunagi USA-s mingi mürtsu osaliseks saanud. Seda võis järeldada värvi alt läbikumavast klaaskiudpahtlist ning lainetavast plekipinnast omakorda selle all.
Nii et nühkimist, lihvimist, pahteldamist ja kõike muud nendega seonduvat tuli uste kallal samuti mitmeid kordi teha, et nad "kasutuskõlbulikud" saaksid.
Kuna uksed olid seestpoolt erineva "kultuurkihiga"(vana värv, pindmine rooste, hermeetikud jms.) kaetud, siis kogu selle mandi puhastamiseks varustasin end väikese käsiliivapritsiga, millega sain ligi igale poole süvenditesse ja nurgatagustesse, kust käsitsi liivapaberiga nühkimine poleks tulemusi andnud. Päris paksult sissesööbinud roostet see prits välja ei suuda võtta(õnneks seda polnud ka eriti), kuid pindmine rooste ja vana värv ning krunt kadusid uste plekkidelt nagu s..taudu, jättes alles puhta ja halja plekipinna.

Sel nädalavahetusel, kui osa eestimaalasi litsus ainult neile teadaolevatel põhjustel karmavõlga lunastades palehigis ja keel vestil Tartus pedaale sõtkuda, toimetasin ettevalmistatud detailid värvikambrisse. Tavalisse sõiduautosse neid mitme ruutmeetri suuruseid detaile ei pane. Nii et tuli kasutada plekksepa abi, kes oma veomasinaga aitas mul need asjad kohale viia.

Tagaluuk:

Kapott:

Juhipoolne uks:

Kõrvalistujapoolne uks:

Nagu auto puhul, nii toimetasin ka nende detailidega vastavas järjekorras.
Pärast pindade ettevalmistustöid ja puhastust lasin peale valge toonkrundi...

... ning seejärel kaks kihti värvi:

Tagaluuk ühelt...

...ja teiselt poolt...

...ning kapott ühelt...

...ja teiselt poolt vaadatuna:

Sellised nad siis said ja jäid.

261. Peatükk: Cadillaci põhjaalused tööd.

2010-05-24T17:36:00.007+03:00

Paneks vahepeal paar pilti ka üles. Muidu võibolla arvatakse, et ei toimugi midagi.
Nüüdseks on auto ka altpoolt põhimõtteliselt valmis. Liivapritsiga puhtaks lastud tagasild ja raam said puhastatud, krunditud ja raamivärviga värvitud ning põhjaplekk omale musta mastiksikihi peale.
Nagu pildilt näha, on ka väljalasketorustik endise poolhalli tooni asemel muutunud hõbedaseks:

Kuigi kapott õnnestus mul mitmepäevase lihvimise tulemusena peaaegu talutavasse kujusse saada, pole keredetailide ettevalmistus- ja lihvimistöödega kaugeltki veel kõik. Tegemist vajavad veel uksed ja esitiivad ning hulk väiksemat kribu-krabu, mis pärast kõik auto külge tagasi kruvitakse.
Vahepeal tegin värvipinnale ka kerge poleerimiskatse, et vaadata, "mihuke ta siis on ka". Aluspinna siledus päris nii hea ei ole, et ise rahule saaksin jääda. Alati on võimalik veel paremini teha. Sellisel juhul tuleks kere veel vähemalt paar korda üle hööveldada ja kruntida, aga ma olen kindel, et kui ma seda juttu auto omanikule räägin, siis ma saan tõenäoliselt väga valjuhäälsete kommentaaride osaliseks ja need ei kostu ilmselt eriti positiivse intonatsiooniga.
Piltide peal näevad kõik autod ilusamad välja, kui oma silmaga vaadatuna, sest et fotoaparaadi lääts ei suuda värvipinna erinevusi ja pinnastruktuuri niisugusel kujul eristada, nagu inimese silm seda teeb.

Aga eks näis, mida auto omanik arvab, kui ma olen tervel kerel poleerimisaparaadiga pealaest jalatallani mitu tiiru peale teinud. Siis selgub see temapoolne lõplik ja karm tõde.
Seniks aga üks fotosüüdistus ka poleerimistööde etapist:

Ega see värvkatte poleerimine niisugusel spetsiifiliste pinnavormidega kerel eriti lihtne pole. Pidevalt on oht, et kuskilt servast või õnarusest võib poleerkettaga liig suure "tüki" hammustada, nii et värv on sealtkohast kusagile sujuvalt ära kadunud. Senimaani(ptui-ptui-ptui) seda veel juhtunud pole, aga kunagi ei tasu enne kindel olla, kuniks see poleerimistööde protsess lõplikult valmis.

260. Peatükk: Cadillaci montaaž ja muud tööd.

2010-05-14T01:22:00.008+03:00

Meil garaažis on Cadillaci omanikuga kummalgi oma tööülesanded auto juures ära jaotatud: Senikaua, kui tema paneb jupphaaval mootorit ja teisi esiotsa detaile kokku ja külge, pusserdan mina kere kallal toimetada. Ütleks et iga uue, tsingitud või taastatud detaili külgepanekuga hakkab kapotialune jupphaaval päris viisakat ilmet võtma:

Mootor on vahepeal selle pikaaegse seismise tõttu muidugi juba uuesti tolmuseks saanud, kuid peale auto lõplikku kokkusaamist peaks pärastine survepesu ta uuesti puhtaks muutma:

Vahepeal on omale uue musta katte saanud pagasiruumi põhi...

... ning voolimistöös on momendil kapott, mis ei taha kuidagimoodi oma kuju saavutada:

Kui Cadillac oli plekksepa juures, siis lisaks kerele oli tal kapotiga samuti tükk tegemist, sest et auto oli kunagi USA-s etteotsa mingi plõmaka saanud. Parempoolne tiib oli kergelt kummis ja kapotil voldid sees. Siis oli peale avariid seal USA-s keegi seda kapotti püüdnud mingitmoodi pahteldada ja remontida, mis aga polnud õnnestunult välja kukkunud. Pahteldatud oli küll "korralikult", mida võis järeldada pealekantud kihi paksusest, kuid pahtli all oleva pleki sirgeks löömisega ei oldud eriti vaeva nähtud. Nii et USA-s tegemata plekitöö pidi praegune plekksepp üle tegema ja minul on ka veel voolimist üksjagu, et see kapott kuidagimoodi kaubanduslikuma välimuse saaks.

Millalgi püüan läikima saada ka kere ning katuse. Praegu tuleb veel tagatiivad ning see viimati mainitu siledaks lihvida, et laki ja värvi muster väga struktuurne poleks.

259. Peatükk: Paar pilti Cadillacist ning muud juttu.

2010-05-11T18:48:00.011+03:00

Eile auto viimiseks treilerit oodates sai ajaviiteks paar pilti tehtud.
See Gotham Gold on üks erikuradi imelik värvitoon- päevavalguslampide all on autol kere helekollane, päevavalguse käes aga hoopis selline beež vms.
Mitte et selles midagi halba oleks- vastupidi. Kooslus musta katusega näeb päris viisakas välja:

Räägiks nüüd paari sõnaga sellest ka, mis oli üks nendest paljudest takistavatest teguritest, et autot varem värvikambrisse toimetada ei saanud.
Cadillaci esi- ja tagaakna ümber käivad teadupärast sellised kitsad kroomitud liistud. Tagumise aknaklaasi ülemine liist on nagu esiklaasilgi katuseservaga tasa. Sellisel kujul neid aga külge ma poleks saanud jätta, sest et lakk oleks valgunud liistu ja katusepleki vahele ning sinna parajalt paksu randi tekitanud. Järelikult tuli ära võtta.
Kui esiklaasi tihendi kroomliist käis seestpoolt mutritega lahti, siis tagaakna kroomliistul niisugusi pikki keermestatud vardaid näha polnud, millede otsa oleksid mutrid käinud. Küll ma uurisin seda liistu ümbrust nii pealt kui ka altpoolt katuseplekki, aga mida polnud, olid kinnitusmutrid või poldid.

Ei jäänudki muud üle, kui et tuli tagumise aknaklaasi tihend lasta klaasipaigaldajal ühel talle ajaliselt sobival momendil ära lõigata ning klaas eest ära võtta.
Seda tihendile noaga kallale minekut saime teha alles siis, kui auto omanik andis eelnevalt uue tihendi tellimuse sisse, mis.... khm.... polnud eriti odav lõbu ja mille otsimine võttis samuti omajagu aega.

Peale klaasi ja tihendi eemaldamist vaatas mulle katuseservas, liistu alt vastu niisugune asi:

Ausalt öeldes ma oleksin too moment tahtnud selle debiiliku, kes tagaakna kroomliistu niiviisi tuimalt kruviga läbi katusepleki oli kunagi mingil ajal kinni pannud, oma kätega ära kägistada.
Kurat küll, kus kulus selle liistujama peale närve...
Ja et see liist ikka kindlasti omal kohal püsiks, oli seesamane mõttehiiglane kummitihendi ning katusepleki vahele mingit plastiliini moodi venivat möginat lasknud:

Tundub et see liist on pandud millalgi enne aknaklaasi ja tihendi paigaldamist.
Ma mingit muud seletust sellele konkreetsele nähtusele anda ei oska.
Mitmekordse liistu äravõtmise ning tagasipaneku käigus on mõlemad nurgad kujust väljas ja et asi jätaks kaubandusliku mulje, siis oligi mindud lihtsama vastupanu teed ja uue liistu asemel käänati see olemasolev plekikruvidega tuimalt katuse külge kinni.
Kuna uut sellist liistu pole momendil samuti kusagilt võtta, siis tuleb seesama paraku samasuguse meetodiga tagasi panna, nagu ta seal kunagi juba oli.

Väike asi, aga läks jällegi palju aega, enne kui mingi lahendus sai leitud.

Keeraks nüüd jutu 180 kraadi teisipidi. Võiks öelda, et järgnevad reklaamiminutid.
Internetti on tekkinud üks uus autoteemaline veebilehekülg: www.automobilia.ee
Tegu on ühe huvitava ja suhteliselt detailide/artikliterohkeid materjale sisustava veebiajakirjaga, mida toimetab Margus-Hans Kuuse. Nii et vaatamist-lugemist peaks tõsisele tehnikahuvilisele olema päris tükiks ajaks. Kuid see pole veel kõik.
Pikaajalise töö tulemusena on valmis saanud kuuest DVD-st koosnev kogumik Eestis asuvatest vanadest sõidukitest. Mina olen selle komplekti juba kätte saanud ja üle vaadanud. Peaks mainima, et niisugust mahukat vanasõidukite/hobisõidukite videomaterjali pole ma ennem näinud. 6 tundi huvipakkuvat vaatamist on kogumiku ostjale igatahes garanteeritud.
Täpsemat infot selle viimatimainitud filmimaterjali kohta saab lugeda siit.

258. Peatükk: Cadillaci värvimine vol.2

2010-05-09T19:39:00.009+03:00

Seekord läks siis värvi alla kere alumine osa. Katus sai muidugimõista eelnevalt kinni kaetud.

Värviks sai valitud siis selline poolmati läikega tavaline valge:

Tegelikult oli see nn. "valge värv" hoopis värvialune toonkrunt.
Mida tumedam on aluspind(krunt vms.), seda rohkem kipub kollane värv oma õigest toonist kõrvale kalduma. Sellepärast saigi värvi alla võimalikult hele aluskrunt lastud.

Õige värvitoon näeb välja hoopis niisugune:

Värvitoon on birkal oleva koodi järgi välja otsitud( "Gotham Gold" on värvitooni nimi) ning kokku segatud. Ehk siis nii-öelda ikka "õige ja ehe".

Peale värvikambri kuivamistsükli lõppu võtsin autolt kattepaberid küljest ära ja niisugune ta siis lõpuks sai:

Nüüd on millalgi vaja veel teha kere üleni poleerimine ja vahatamine, kuna mõned tolmutäpid tahavad eemaldamist ja ega see värvipind nüüd väga peegelsile ka pole.
Ma lasin kollase värvi nimelt veidi "apelsinikoore mustrisse", sest et teravaid rante, kumeraid pindu ja õnarusi on tagatiibadel liig palju.
Sellist kergelt mustrilist pinda on lihtsam lihvimispaberiga matistada ja läikima poleerida, kui et riskida värvipinna "peeglisse ajamisega", mis võib kusagilt mingi hetk suure tõenäosusega plödinal "jooksma" minna.

257. Peatükk: Cadillaci värvimine.

2010-05-08T21:05:00.007+03:00

Nagu pealkirjast järeldada võib, õnnestus mul erinevate, esile kerkinud probleemide kiuste Cadillac lõpuks värvikambrisse toimetada.

Paneks siis selle tõestuseks paar piltlikku vihjet ka üles.
Muidu võibolla mõni arvab (ma ei pea selle "mõne" all silmas auto omanikku), et ma garaažis muud ei teegi, kui et kas sülitan ajaviiteks lakke või vahin juhmi pilguga kuidas värv seinalt maha kukub.

Ülejäänud piltlikud vihjed antud auto ja selle kohta, mis vahepeal toimus, ilmub varsti.

256. Peatükk: Cadillaci kruntimine.

2010-04-14T14:36:00.012+03:00

Paneks mõned pildid üles vahepeal toimunust.

Juttu mul eriti pajatada pole, kuna pildid räägivad vast enda eest ise:

Nagu näha, oli autol ka katus veel originaalvärvi all:

Tagapaneel ja tulemüür olid mul juba eelnevalt ära matistatud, krunditud ning värvitud.
Ütleks et selle auto õige värvitoon(mis oli värvimüüja andmebaasis täiesti olemas) on selline....kuidas ma ütlen nüüd... päris huvitav.
Kollane on ta küll, aga veidi teistsugune, kui ma alguses ette kujutasin.
Niipalju vihjaks juurde, et praegusest toonist on ta mõnevõrra tumedam.
Mulle igatahes meeldis ja selle musta katusega sobib ta võibolla ka päris hästi kokku.
Seda õiget/autentset värvitooni saab näha siis, kui juba kere värvimiseks läheb:

Ka lävekarbid lasin mulinal happekrundiga üle:

Samuti mõlemal uksepostil haljad kohad:

Lõpuks üleni musta täitevkrundi all.
Meenutab mõningal määral Batmani autot oma mattmusta pinnaga:

Varsti on siis suurem lihvimine ning peale seda võib hakata juba värvimise peale mõtlema.
Enne seda tuleb aga selg korda saada. Poolküürakana auto juures krimpsus näoga tegutsemine pole ka midagi eriti asi.

255. Peatükk: Cadillaci pahteldus ja kruntimine.

2010-04-10T03:49:00.014+03:00

Meil garaažis on koos autoomanikuga Cadillaci juures käimas sellise tempoga remonttegevus, mida võiks nimetada suisa fortissimoks.
Kumbki vehkleb "omal rindel": Auto omanik lihvib ja peseb mootoriplokki puhtaks, mina tegelen kerega. Õigemini tagatiibadega.
Tempo on fortissimo sellepärast, et auto omanik soovib oma Cadillaciga minna Mai alguses toimuvale Valgevene vanatehnikaüritusele. Kuna tööd on palju ja aega vähe, siis juba ammu pole tavainimese mõistes normaalpikkusega tööpäevast juttugi. Asi kisub rohkem 12 ja enam tundi päevas ning seitse päeva nädalas toimuva suunas. Nii et pole miskit parata.

Üleeile läks siis suuremas savitamiseks. Mitte savutamiseks. See on midagi muud.
Teisisõnu- hakkasin pahtliga tagatiibadele mingit esmast kuju andma.
Kuna pilte ma saan teha jätkuvalt ainult ühest poolest, siis tuleb sellega olude sunnil leppida.

Parempoolsel tiival piirdus asi enamasti ainult ukse juures oleva tiivapinna pahteldusega, juhipoolsel küljel oli seevastu terve tagatiiva keskmine pind laines.
Mõni pilt parempoolsest tiivast:

Peale pahtli kuivamist, hööveldamist ning taldlihvijaga lihvimist nägi tulemus välja selline:

Pahteldatud pinnad läksid (nagu selle musta, 1956 a. Cadillaci puhulgi) musta täitevkrundi alla.
Järgmisel päeval(s.t. siis eile) arvasin, et võiks juba terve auto musta täitevkrundiga üle võõbata, kuid peale tagatiibade hööveldust vaatasin, et niisugusel kujul ei kõlba nad küll kuskile. Pinnad lainetasid veel päris tunduvalt:

Nii et mul tuli tagatiivad uuesti üle hööveldada ja lihvida ning veelkord täitevkrundiga katta. Nüüd siis juba terves ulatuses:

Homme, õigemini juba täna pean paralleelselt auto kere lihvimisega veel kord sama hööveldamise operatsiooni kordama. Siis ehk on lootust, et nad saavad juba sellisel kujul sirgeks, et nende kohta võiks öelda "enam-vähem rahuldav".

Taldlihvija tärinale sekundeeris vahelduva eduga auto eesotsas toimetava omaniku käes olev drell, millega puhastati mootoriplokki ning raami mustusest ja siin-seal kohati esinevast pindmisest roostest.
Vahepeal garaažis avanenud vaatepilti võis iseloomustada pealkirjaga nagu "Must ja Valge koer". (Võibolla mõni ehk mäletab seda Tšehhi multifilmi).
Üks auto juures toimetavast tegelasest oli kaetud stabiilselt rooste- ning rauatolmu kihiga, nii et ainult prilliklaasid särasid(ülejäänu oli kõik ühtlaselt must) ning teine tegelane oleks justkui äsja plahvatuses osalenud kokaiinilao riismete keskelt välja astunud- pealaest jalatallani valge tolmuga koos. Ja mõlemad jube asjalikud sealjuures. Vähemalt nad üritasid olla.

Ega see mootoriploki puhastus ka väga ladusalt ei edenenud.
Ma juba aimasin, et see saab üks üpris nüri töö olema. Nii et kui ma vahepeal käisin uurimas, et ega veel sellest igasuguste nurkade ja nurgataguste lihvimisest tüdinenud pole, siis öeldi vastuseks, et olen küll ja mitte vähe, aga midagi pole parata- asi on vaja valmis saada.
Aga nagu piltidelt näha võib, see mitmepäevane, aega nõudev ning närvesööv nikerdamine mootori kallal on andnud lõpuks ka tulemusi:

Värviks sai valitud kuumakindel aerosool, tooniga "Fordi potisinine" ning sellele läks omakorda lakisurtsakas ka peale.
Sellist värvi olid "tol ajal" ilmselt enamjaolt kõikide Cadillacide mootoriplokk kui ka klapikambrikaaned.
Vahepeal on tsinkimisest tagasi jõudnud nii kapotihinged kui ka paar teist vidinat, mis autole kunagi külge kruvitakse. Samuti on liivapritsiga ära puhastatud, krunditud ning musta mattläikelise raamivärviga üle värvitud mõned paksemast metallist kereosad, nagu rattakoopad ning esipaneel.
Need ootavad samuti seda aega, millal kere kokkupanekuks läheb.

P.S. Kui ma õhtul(või mis õhtul... öösel õigemini) arvuti taga istusin ning järjekordse peatüki süžee mõtlemisega tegelesin, siis netis ringi vaadates sattusin nägema www.motors24.ee lehel ühte videoklippi, kus siis oli põgusalt juttu eelmine aasta Haapsalus toimunud American Beauty Car Show-st.
Muuhulgas pakkus aga mulle teravdatud huvi näituse ühe žüriiliikme, Andrus Mõsovski jutt keretööde kohta, millega ma üldiselt olen täitsa päri.
Videoklippi saab vaadata siit ning minu tähelepanu köitnud jutt hakkab pihta 5:58-st minutist.

254. Peatükk: 1959 a. Cadillac Coupe DeVille ja Buick Riviera keretööd.

2010-04-07T17:56:00.022+03:00

Ükspäev helises telefon ning avaldati soovi minuga kokku saada, et pidada ühe klassikalise auto juures läbirääkimisi. Läbirääkimiste põhjuseks oli siis seesamane kollast värvi "Cadillac", mille kohta ma eelmises postituses paar vihjet kirja panin.
Peale auto vaatamist juhatati mind tuppa, pandi laua taha istuma, ette lükati kohvikruus ning Cadillaci omanik küsis mu käest, et kas ja kui kiiresti ma selle auto valmis saaksin, juhul kui ta kohe ette võetakse ja tegema hakatakse.
Ma mõmisesin alguses midagi ebamäärast talles vastu, stiilis: "Mul on päris mitu autot veel töös" jne.
See vastus aga Cadillaci omanikule ei sobinud, nii et ta kordas oma küsimust.
Ma üritasin järjekordselt oma olukorda selgitada, kuid ka seekordne vastus ei sobinud talle.
Et sõnadel mõjuvam toime oleks, reguleeris "Cadillaci" omanik oma hääleorganid toavaljuse peale ümber, löödi rusikas lauale ja öeldi: "Kurat! Kasvõi nui neljaks, aga see "Cadillac" tuleb kohe korda teha. Muidu ta jääbki mul tegemata. Ja siis on p...s."
Seepeale võttis maad vaikus. Selle katkestas ainult kohvimasin, mis lörises nurgas järgmist kannutäit kohvi valmistada ja üle laua, mis äsja oli saanud korraliku kabelimatsu ühelt rusikalt, vaatas mulle otsa snaiperlik silmapaar, mis ei tunnistanud mitte ühtegi minupoolset vastuargumenti.

Mõtlesin ja mõtlesin, et kui selle asjaga on ikka nii kiire, nagu mulle äsja tungiva kotkapilgu saatel esitati, siis pole mul mitte mingit valikut. Sundseis niiöelda.
Ehk nagu ladina keeles öeldakse: Vestigia nulla retrorsum.(Tagasiteed ei ole).
Igatahes ma tulin sealt "audientsilt" ära (veel) kilbiga.
Kes teab, see taipab, mis ma selle kõnekäänuga silmas pidasin.

Ühel järgnevatel päevadel, kui autol olid plekitööd juba tehtud ning sõiduk minu juures, alustasime esiotsa detailide monteerimisega (tiivad, esistange ja tuled olid juba eelnevalt ära võetud). Iga ära kruvitud detailiga avanes tükk musta ning pesemata välimusega mootorit:

Vahepeal võis selle koha peal vist ainult karguga ringi hüpata. Kõndida ei saanud, kuna põrand oli seda kola otsast otsani täis:

Mootoriplokk teise vaatenurga alt:

Tegelikult polnud esialgse plaani järgi kavas üldse mootorit lahti võtta, kuid auto omanik -põhjalik inimene nagu ta on- arvas, et võiks ära värvida klapikambrikaaned ning õhupuhasti. Seejärel vaadati, et "Need rihmarattad näevad omadega suht nirud välja. Tuleb ikka nood ka üle värvida". Siis avastati, et karburaatori all olev "ämblik" on kogu selle kõntsakihi seest vaevumärgatav. "Tuleb too ka ära puhastada ning värvida," kõlas järgmine otsus. "See kuradima veepump ei paista selle saasta seest üldse välja," kostus veidi aja pärast auto esiotsa juurest.
Ja nii samas vaimus edasi. Nii et lõpptulemuseks jäigi raami aiste vahel seisev mootoriplokk.

Senikaua kui auto omanik jätkuvalt mootorit lahti muterdas koos seda tööd lihtsustava remondisõnastikuga, hakkasin mina tegelema kereplekkidega.
Parempoolne tagatiib oli kunagi USA-s, ilmselt ühelt kaktuselt(kuna auto pärineb Arizona osariigist) korraliku matsu saanud. Nii et plekksepp pidi hulk aega seda äranätsutatud plekipinda paksust pahtlikihist puhastama. Plekk oli selle koha pealt muidugimõista omadega niivõrd läbi, et asja temast poleks saanud. Sellepärast lõikas plekksepp avarii saanud koha välja, painutas sirgest tahvlist enam-vähem sama kujuga tüki asemele ning keevitas kinni:

Kahtlased mõrad kummalgi pool kapoti pealispinna sees:

Esimene suurem kiht tinapahtlit:

Ka tagatulede "koonused" tuli tinapahtliga siledamaks tõmmata.
Omanikul oli algselt soov lasta nad üle kroomida, kuid selgus et nende plekipind on ikka niivõrd ebaühtlane, et kroomimisse neid sellisel kujul saata ei saa.
Nii et lähevad auto kerega ühte värvi, nagu nad algselt olid:

Kumbki tagatiib, kaasaarvatud lävekarbid said altpoolt eelnevalt liivapritsiga puhtaks lastud, et vaadata, kas tuleb värvi alt veel mingeid üllatusi lagedale. Mõningaid siiski tuli. Nii et plekksepp pidi ka neid täiendavalt veidi sirgemaks õgvendama.
Üldjoontes polnud neil aga eriti viga midagi. Ütleks, et see "Cadillac" on oma vanuse kohta suhteliselt hästi säilinud kerega. Tavaliselt kannavad sellises eas sõidukid juba eelmainitud kohtades paksu pahtlikihti või siis on suisa olematud. Selle autol veel kereplekki õnneks jagus.
Kuna roostetäppe, kivitäkkeid, väljalöödud ja õgvendatud kohti oli kummalgi tagatiival suht palju, siis otsustasin parema selguse saamiseks tiivad kuni iluliistu kinnitusteni haljaks lihvida:

Üks lähivõte lävekarbist altpoolt:

Enam-vähem kujusse lihvitud parem tagatiib:

Ette olgu ära mainitud, et taolist iluliistu kinnitusavadeni lihvimist ma praktiseerisin mõlema tiiva juures. Kuna juhipoolne külg oli aga seinale liig ligidal, et sellest mingit ülevaatlikku pilti saaks teha, siis tuleb olude sunnil näidata kogu eelnenud ja järgnenud töid parempoolse tagatiiva juures.
Nagu juba tavaks, haljale plekile happekrunt peale...

... ning selle kuivades omakorda hall täitevkrunt:

Miks ma need tagatiivad just nii kruntisin ja mitte teisiti, selles saab lähiaja jooksul selgust.

Et mu jutt väga üheülbaliseks ei muutuks, siis paar fragmenti ka vahepeal tehtud Buick Rivierast.
Selle tagatiibade pahteldamine, lihvimine ja kujusse voolimine oli üks "ooper" omaette. Eks ta üks paras kipskuju saab, aga midagi pole parata:

Ei oska arvata, mitmes kiht pahtlit siin katuse servades juba on:

...kuid mõne aja möödudes hakkas asi juba mõnevõrra ilmet võtma:

Et anda asjast mingigi ülevaade, siis pidin selle auto puhul samamoodi kasutama nn."ühe tiiva pilte", kuna teise poole pildistamine oli ruumipuuduse tõttu suht problemaatiline:

... ning kaks musta täitevkrundi kihti saigi peale:

Praeguseks meenutab see Riviera oma mattmusta värvipinnaga mõnevõrra custom-tüüpi autot.
Millegipärast aga ma arvan, et omanik sellisest värvilahendusest eriti vaimustatud pole. Nii et tuleb kuidagimoodi sammhaaval teha temast ikkagi lõpuks läikiva värvkattega masin.

253. Peatükk: ZAZ 965 Pahteldus, kruntimine ning muud juttu.

2010-03-30T10:20:00.015+03:00

Tuleb tunnistada, et nii kõverat ja loppis kereplekiga autot pole mul tükk aega töös olnud. See "muhk" oli ikka täielik horror.
Vähe sellest, et nii katus kui ka tiivad olid lopergused, polnud ühelgi plekil all mitte mingisugust tugevdust või karkassi, mis seda pinda paigal hoiaks.
Nii et iga hööveldamise või taldlihvijaga lihvimise käigus plekipind õõtsus ja värises. See raskendas tunduvalt pindade siledaks saamist, kuna lihvitav pind pidevalt "sõitis eest ära".
Vahepeal oli tunne, et töö mitte kuidagimoodi ei edene: pahteldad, lihvid, kontrollid pinnasiledust ja ikka on kusagil mingi lainetus sees. Ning hakkab jälle sama operatsioon otsast peale.
Juba nagu mingisugune skulptori tunne tekkis sisse.
Peale mitmepäevast ja mitmekordset pahteldust, lihvimist ja kõike muud sinna juurde hakkasid "Sapaka" kereplekid lõpuks mingisugust kuju omandama:

Katuse mõlemal pool servades oli kolm sujuvat mõlki. Välja lüüa neid ei saanud, sest et plekk "mängis" roppu moodi. Tuli kasutada teistsugust meetodit- savitäite meetodit. Kolme lohu pahteldusest sai sujuvalt poole katuse lauspahteldus:

Ka esiots polnud kergete killast. Selleks, et autole mingisugunegi "nägu" pähe joonistuks, pidin teda mitme päeva jooksul pahteldama ning samas teisipidi sellest pealekantud savist erinevaid "pinnavorme" tekitama:

Nagu eelnevalt mainitud, siis ega see "maanteemuhu" tegemine väga kiiresti ei edenenud. Tohutult röövisid aega ka vihmaveerennide kujusse voolimine nii pealt- kui altpoolt. Nii et arvata võis, kui ma olin mitmeid päevi nühkinud ja lihvinud neid erinevaid nurki ja nurgataguseid, oli esialgne positiivne meeleolu asendunud klaasistunud pilgu ja sisutühja olekuga.
Kuid ühel päeval, peale hulk raisatud närve ning nelja kilo pahtlit (NB! Uksed ja luugid on veel tegemata) jõudsin aga oma töödega lõpuks niikaugele, et võis hakata mõtlema esmase täitevkruntimise peale:

Katuse üldvaade:

Katus paremalt...

... ning vasakult poolt:

"Sõjamaalingutes" esipaneel:

Juhipoolne tagatiib:

Esimese etapina, nagu ikka, haljastele kohtadele surts happekrunti alla:

... ning seejärel kaks kihti tumedatoonilist täitevkrunti.
Sama asi, nagu ma kunagi selle musta "Cadillaci" juures tegin:

Parem tagatiib lähivaates:

Esiots:

Juhipoolne tagatiib:

Nüüd alles hakkab see õige "kebernidže" peale, kuna höövliga lihvides tulevad välja ka sellised kohad, mis esmapilgul näha polnud või käe all juba ühtlane tundus.

Lõpetuseks paneksin üles veel paar piltlikku vihjet ühest sõidukist.
Esimene vihje on selline...

... ning teine selline:

Kes klassikaliste USA autode ja nende ajalooga hästi kursis, see juba taipas, mis autoga tegu on. Või siis ütleme nii, et need "disainielemendid" saavad kuuluda ainult ühele teatud margile.
Sellest räägiks aga juba järgmises peatükis.

Lõputsitaadiks aga otsustasin teha ühe väikese reklaamikampaania.
Mõni aeg tagasi käis üks väike seltskond eestlastest militaarhuvilisi Valgevenes, "Stalini Liini" nimelises sõjaväekompleksis.
Mida nad seal nägid ja kuulsid, saab lugeda siit teemast ja väikest videotutvustust, millele on lisatud päris hästi sobiv ja ajastutruu taustamuusika, saab vaadata siit.

Juhul kui nüüd mõni hakkas tundma tõsisemat huvi kõnealuse militaartehnika vastu, siis sinna muuseumi plaanitakse korraldada kunagi suve alguses uus "ründeretk". Täpsemat infot kõige toimuva ja sõiduga seonduva kohta saab ürituse siinpoolse organisaatori käest, kelle nimi on Andrus ja tema tel. nr. on 50 50 739.
Ma ei tea aga oletan, et teist niisugust võimalust, lähedalt vaadata ning võimaluse korral ka sõita I-es ja II-es maailmasõjas kasutusel olnud militaartehnikal, ei avane tänapäeval vist enam eriti kusagil.

252. Peatükk: ZAZ 965A kruntimine.

2010-03-16T05:34:00.012+02:00

Tundub, et nüüd on jälle põhjust siin lehel veidi raporteid jagada, kuna üks etapp on "maanteemuhu" juures valmis saanud.
Eile öösel vastu tänast sai ZAZ omale esmased happe- ning täitevkrundi kihid selga, ehk nagu auto omanik ütles garaažis grimasse tehes, et on toimunud teravahaisuline progress.
Sellele eelnes muidugimõista kere plekini haljaks lihvimine jms. tööd.

Kui nüüd aus olla, siis ega selle auto kallal tehtav polnud kergete killast ka plekksepa jaoks. See on ikka päris ropp töö, võtta kandevkerega autol katus keevituspunktidest lahti, mis on samuti üks oluline detail kere jäikuse suhtes ning teine asemele istutada. Sealjuures tuleb veel jälgida, et kere "laiali" ei vajuks ning kõik tiibade, uste ja luukide vahed endisteks jääks.
Nii et paralleelselt keevitamisega toimus auto juures ka aktiivne ajude ragistamine.

Kuna plekksepp tegi esmajärjekorras ära need tööd, mis olid kõige olulisemad(katuse, esitiibade ning uste vahetus) ning kerel oli veel vana värv peal, siis pidi ta peale vana värvi eemaldustöid raske ohke saatel operatiivkorras minu juurde vedama gaasiballooni ja keevituse, sest et vana värvi alt ilmusid lagedale tagatiibade alumised nurgad, mis olid roosteaugulised ja mida paksu pahtli ja värvi alt näha polnud.
Samuti tuli tal üle keevitada veel mõned nurgad, kuna auto omanik märkas üksvahe keret ühele ja teisele poole kõigutades, et tagatiibade liitekohad on reisijateruumis tagapaneeli küljest täiesti lahti.

Ega need kere ettevalmistustööd kruntimiseks ka kõige kiiremini ei läinud.
Mitmed nurgad ning nurgatagused vajasid enne hulk aega lihvimist ja silumist, enne kui võis nendega enam-vähem rahule jääda. Kogu tegevust jälgis vahelduva eduga autoomaniku silmapaar, kes omal algatusel varustas mind stabiilselt musta kohviga, et jõud ei raugeks ja vaim ei väsiks.
See, mis piltidel kajastub, on vaid jäämäe veepealne osa, või niiöelda lõpptulemus.
Detailne tööde kirjeldus- mitmekordne lihvimine, puhastus, järjekordne lihvimine ja veel kord lihvimine- läheks ilmselt liiga pikale.

Kinnikaetud auto hetkeseis enne kruntimist:

Vasak tagatiib, millelt on näha tinapahtliga tehtud parandustööd:

Juhipoolne uksepost:

Esimene juhipoolne uksepost:

Vasakpoolne haljaks lihvitud esitiib:

Parempoolne uksepost:

Parempoolne esimene uksepost:

Peale katuse haljaks lihvimist tulid vana krundi alt nähtavale niisugused sügavad vaod ja kriimud. Ilmselt oli see plekk juba tehasest saadik selline:

Keevituskohad ja suuremad mõlgid said tinapahtliga täidetud ning siledaks lihvitud. Tagumised piilarid:

Parempoolne esiakna piilar:

Juhipoolne esiakna piilar:

Kui lõpuks aeg sealmaal, et kõik ettevalmistustööd said tehtud, läks plekipindade peale kaks kihti happekrunti...

... ning selle peale juba teist samapalju täitevkrunti:

Nagu esitiival olevalt krundimustrilt näha võib, siis kihtide paksusega ma eriti kokku ei hoidnud. Täitevkrunti sai ikka niiöelda mulinal tulistatud:

Katus, mis enne oli eelmainit sügavaid kriime täis.
Tahaks loota, et peale pahteldust ning teistkordset täitevkruntimist need välja ei ilmu:

Parempoolne tagatiib. Plekksepp õgvendas teda küll veidike sirgemaks, kuid päris ilma pahteldamata ei pääse ta kuskile:

Nii et ilmselt varsti tuleb pahtlilabidad mikrolaineahju sooja panna, et asuda omakorda järgmise etapi ehk siis "mätsimistööde" kallale.

251. Peatükk: 1967 a. ZAZ 965A keretööd.

2010-03-08T04:31:00.016+02:00

Ükspäev, kui ma parasjagu garaažis toimetasin, kostus mu selja tagant tasane "khmkhm". Pöördusin ümber ning minu selja taga seisis.... noh... ütleme nii, et vanaaegse riidekapi mõõtu meesterahvas, kes mõõtis mind vidukil silmadega pealaest jalatallani ning ütles siis hauataguse häälega: "Kuule mees, sa pole vist kaua aega muhku saanud ?"
Mu näoilmest järeldati, et ilmselt ei jõudnud öeldu mulle "kohale", seetõttu kordas ta oma küsimust. Kuna ma vaatasin talle endiselt "tumm leiliruumis"-tüüpi näoga otsa, siis lisati eelmisele lausele juurde: "kohe saad oma muhu" ning mindi uksest välja.
Mõtlesin siis, et misasi see nüüd oli ?
Igaks juhuks otsisin välja kõige suurema mutrivõtme, mis mul kasutusel oli ning "tellitava" võtme ja jäin ootele- et tulgu, mis tuleb.

Varsti selgus, et asi pole pooltki nii hull, nagu eelnevast jutust järeldada võis.
Garaažiuksed tehti lahti ning sisse lükati niisugune sõiduk:

Žaporožets 965: lühendatult öeldes "sapakas", rahvakeeli "maanteemuhk".

See konkreetne masin oli algselt mereroheline (või sinakasroheline). Täpset värvinimetust ma ei teagi. Siis oli keegi mingi aeg otsustanud ta hoopis valgeks värvida. Nüüdse omaniku soov oleks aga anda talle algupärane värvitoon tagasi.
See eeldas aga seda, et mul tuli kogu pealekantud värv ja selle alla jääv plekini puhtaks kraapida.
Kui omanik selle auto ostis, siis algselt arvati, et vast piisab siit-sealt mõne koha keevitamisest, pindmisest lihvimisest-pahteldamisest ja õiget tooni värv selga.
Paraku aga polnud need plaanid määratud nii minema.

Autot lahti võttes ning teda süvenenumalt uurides jõudsid nii plekksepp kui ka omanik järeldusele, et see masin on kunagi korralikult vastu nina saanud ja siis suht suure tõenäosusega ka üle katuse käinud. Viimati mainitu oli omadega ikka päris lömmis ning mõlkis.
Nii et esimese asjana otsustati ette võtta katuse vahetus. Selle pidi loovutama üks teine, oranži värvi "muhk".
Kuid mida aeg edasi, seda rohkem üllatusi tuli tööde käigus lagedale.
Lõpuks oli nii, et puuriti lahti ning vahetati ära ka esitiivad, pandi uus parempoolne uks ning keevitati üle nii esipaneel kui ka üks lävekarp.
Seda keevitamist ja venitustööd pidi plekksepp auto juures ikka päris tükk aega tegema, kuna kere oli omadega "tänu" sellele kunagi toimunud avariile suhteliselt kõver: uste vahed ebaühtlased, luugid ei istunud korralikult paika jne. jne.
Ma ei tea, mitu kilo närve kere keevitamistööde käigus kulus, aga arvata võib, et lausa mitmeid. Plekitööde tulemus on aga see-eest kiiduväärt.

Minu ülesandeks oli siis teha edasine töö- kraapida maha vana värv ja hinnata värvi ning krundi all oleva plekipinna seisukorda.
Allpool mõned jäädvustused vahepeal toimunust:

Kuigi viimati peale kantud värvipind oli suhteliselt rahuldav, siiski omanik kahtles, kas kereplekk endas mitte roostetäppe ei peida. Tema kahtlused osutusidki tõeks. Tegelikult oleks pidanud need värvikihid nagunii maha võtma, sest et see mingi aeg peale kantud valge värv hakkas kraapsimise tõttu kildudena aluspinna küljest lahti tulema. Seda aga niiviisi jätta ei võinud.

Pilt juhipoolsest küljest. See kollane on ilmselt mingi tolleaegne happe- või epokrunt, mis oli originaalvärvi all:

Mootoriruum, kust on näha selle auto esialgset värvitooni:

Selline vaatepilt "valvelseisangus rahhiidihaige" on sellisele sapakale tegelikult täitsa omane.
Kuna mootor asub tal teadupärast taga, siis tolle eemaldamise käigus kerkivad keerdvedrud endisesse asendisse, suruvad kergeks muutunud auto tagaosa üles ning õõtshoovad vajuvad lääbakile.
Kui mootor peale tõstetakse, vajuvad rattad jälle normaalasendisse tagasi.

Praeguse seisuga on suuremalt jaolt sapaka kere vanast värvist puhas. Kokku tuli seda mahakraabitud kraami üks korralik pangetäis.
Algav nädal on siis sisustatud juba kolme autoga, kuna lisaks sapakale tuleb mul tegeleda ka Riviera ning Pobedaga.
Eks näis, missugune see tööde järjekord välja nägema hakkab.

250. Peatükk: Buick Riviera kere kruntimine.

2010-02-28T09:23:00.023+02:00

Mõned nädalapäevad tagasi toimus mu garaažis üks "vahtkonna vahetus": Viidi ära SAAB ja asemele toodi Buick Riviera.
SAAB läks sama plekksepa valdusesse, kes Rivierat tegi.

Ükskord külas käies, kus see Riviera keevitustöödes oli, vaatasin et selle auto puhul olidki plekitööd tehtud nii, nagu ma eeldasin.
Kereplekke ei keevitatud "lipp- lipi peal, lapp- lapi peal" ja kuidagimoodi risa-räsa, nagu mõnede autode juures on tehtud.
Läbi roostetanud või ligadi-logadi kerenurk või koht lõigati välja, šablooni järgi tehti uus tükk, keevitati ots-otsaga kinni, lihviti keevisliited siledaks ning pinniti pinged välja.
Nii et nüüd neile väheke mõtteainet, kes väidavad, et niiviisi ei saa kahte plekki otsakuti kokku keevitada ja kõike muud sellele järgnevat. Saab küll, kui tahta ja osata teha.

Plekksepa sõnul see töö kerge ei olnud, sest et keevitamist oli palju ning osad kohad tuli lausa ise käsitsi uued teha (tagarataste koopaservad, kuhu kinnitub tagatiiva kaar,tagatiibade kaared, katuse servad kahelt poolt, esi- ja tagaakna raamid, pagasiruumi põhjapleki tükid jne. jne.)
Teadupärast näitas kraadiklaas vahepeal - 20 'c ja kuna ta tööruumis mitte mingisugust küttekeha pole, siis jäädi ootama veidi soojemaid ilmasid. Seetõttu oli keevitustöödes vahepeal olude sunnil pikem paus.
Öeldi, et garaazis nina luristada ja mitmekümnekraadise külmaga mingisugust kangelast mängida on üks lollimängimine ja mõttetu tegevus. Sellega ei saavuta niiviisi midagi. Ja teiseks ei maksa ükski töö tellija neid meeletuid küttearveid kinni, mis tööruumi soojaks muutmiseks kulub.
Nii et tuli valida kahe halva variandi vahel vähem halb.

Aga kokkuvõttes olin juba siis ja olen praegugi plekitööde tasemega rahul.

Ühel päeval võtsin siis kätte ning hakkasin omakorda Riviera kere kallal toimetama ja kunagi peale kantud roostemuundurit eemaldama.
Kui sellega ühel pool, siis otsisin välja tinapahtli, et sellega täita ära suuremad ebatasasused:

Pilt kahest tagatiivast enne esmase krundi alla minekut. Kuna mul on praegu ruumis suht kitsas, siis tulid need edasised pildid, nagu nad tulid:

Kui ettevalmistustööd said ükskord valmis, siis tulistasin kerele kõigepealt happekrundi peale:

Teine külg samuti:

Ja kui happekrunt kuiv, läks talle peale selline heledatooniline täitevkrunt:

Midagi peab nüüd välja mõtlema selle pagasiruumi põhjapleki asjus, mida ma olen mitu päeva juhmi pilguga jõllitanud. Et mismoodi teha, kuidas teha jne. jne.
Ega ta näeb isegi peale neid mitmeid keevitusi ja parandustöid ikka suht väsinud välja. Plekksepa sõnul polnud pagasiruumi põhjal vahepeal sellist kohtagi, mille külge midagi keevitada saaks. Kohati ainult üks rooste- ja ussipuru. Olgugi, et põhjaplekk oli liivapritsiga puhtaks lastud.
Nii et ega ma sellest pahtliga voolimisest ei pääse kuskile. Selliseid paindeid ning õnarusi on seal samuti üksjagu, kuhu taldlihvijaga ligi ei saa ning mida on võimalik ainult väikeste kollaste sõrmede abiga kujusse voolida.
Sisuliselt võib öelda, et selle auto kere kruntimine oli (ja on) suure asja väike algus.

249. Peatükk: SAAB 96 keretööd.

2010-02-11T00:30:00.014+02:00

Ükspäev, kui ma parasjagu "Pobeda" kallal toimetasin, krägises mu selja taga garaažiuks ning rehvide sahinal veeres ruumi sisse niisugune "Rootsi muna":

Auto omanik hõikas veel ukse vahelt:"Viva Svenska !" ning läinud ta oligi.

Ma siis vaatasin garaaži ilmunud imelooma siit ja sealt ning jõudsin järeldusele, et ju siis tahetakse sellest autost niiöelda elulooma saada, millega vabadel päevadel ringi põristada saaks. Ega ta muidu poleks niisugusel kujul mu nina alla ilmunud.

Kuna iseenesest auto(d) valmis ei saa, siis hakkasin paralleelselt "Pobedaga" tegutsema ka SAAB-i kallal. Allpool siis mõned pildid vahepeal toimunust.
Kunagi oli teda juba vahelduva eduga tehtud. Haljastele pindadele oli peale pandud küll roostesurma, küll igasugust muud kraami. See tuli mul nüüd kõik maha lihvida.
Vaatepilt polnud mitte just paljutõotav.
Roostesurma oli küll paksult peale mätsitud, aga kuna auto oli mitu aastat seisnud vahelduva eduga küll garaažis, küll lageda taeva all, siis oli niiskus plekile ikkagi ligi pääsenud ning asus seal tegema oma igapäevast tööd, mis avaldub teadupärast rooste näol.

Kuigi ustelt õnnestus mul see pealekantud kraam maha lihvida, siiski jäid väikesed roostetäpid sellegipoolest pleki sisse. Nii et abrasiivkettaga plekkide üle puhastamisest ei pääse ma kuskile.
Sama asi, nagu ma Buick Riviera kere puhastuse juures tegin:

Tagatiibade kohta öeldi, et siin polevat hullu midagi- natuke pahtlit peale panna ja krunt selga. Hakkasin siis aluspinda taldlihvijaga töötlema, kui mingi hetk irdus kunagi pahteldatud tiiva küljest üks väike pahtlitükk. Sellele järgnes teine.
Mõtlesin, et mis jama siis nüüd on selle pahtliga, et ta niiviisi teeb ?
Kui asusin pahtlilabidaga süvendatult uurivatele uurimistöödele, siis otsustas mingi hetk kogu see pealekantud "kultuurkiht" hakata tiiva küljest lahti tulema.
Mõnda aega krigistasin auto juures hambaid ning selle krigina saatel otsisin välja kuumaõhupüstoli ja kaabitsa, et kraapida kogu see "mant" tiiva küljest maha:

Kui olin oma uuristustöid mõnda aega teinud, selgus et pahteldatud on täiesti sileda pinna peale, ilma eelnevalt aluspinda korralikult matistamata.
Mõni ime siis, et pahtel tuleb plõginal nagu puzzle aluspinna küljest lahti:

Kui kraapimis-, rookimis- ja kirumistöödega olin ühele poole saanud, tuli mõlemalt tagatiivalt päevavalgele niisugune vaatepilt:

"Unnik", mis enne oli tiiva küljes. Teisel pool autot oli samasugune:

Lõpuks käisin mõlemad tagatiivad jämeda liivapaberiga üle, et kätte saada see viimanegi ollus, mis neile kunagi peale kantud oli.
Selle pindmise rooste eemaldamiseks tuleb kasutada jällegi eelmainitet drelli otsa kinnituvat ketast:

Midagi peab ette võtma selle mõlemal tagatiival asuva "talupoja keevitusega".
Viimaselt pildilt jääb mulje, justkui keegi oleks tiiva kahest tükist kokku traageldanud. Siin peab ilmselt plekksepaga nõu pidama, kes praegu Rivierat keevitab, et mida nende tagatiibade juures annaks paremini teha.
Välistatud pole ka see variant, et mingi osa tiivast tuleb välja lõigata ja korralik plekitahvel asemele panna.

248. Peatükk: Uuel aastal vanaviisi.

2010-01-07T16:51:00.005+02:00

Tervist üle pika aja.

Ega mul vahepeal midagi erilist toimunud ei ole.
Riviera on plekksepa juures ja vahepeal tegelesin jupphaaval "Pobedaga", mis oli teenimatult tahaplaanile jäänud.

Kuna autode kohta täpsemat infot mul veel pajatada pole, mõtlesin, et teeks juttu hoopis teisel teemal.
Kõigepealt räägiksin ära tutvustuse, kes asjaga kursis pole ja jutu lõppu panen siis kirja oma kommentaari, mida mina kogu sellest asjast arvan.

Viimasel ajal olen stabiilselt jälginud Discovery kanalil näidatavat seriaali "American Hot Rod". Tegu on küll kordussaadetega, aga sellegipoolest vaatamist väärt. Saate üheks mõningaseks miinuseks on tema hiline eetrisolekuaeg(01:40), kuid see-eest saab sealt päris põhjaliku ülevaate ühest vanade autode ümberehitamisele/taastamisele spetsialiseerunud töökojast ning selle töötajatest.
Tegu on siis ühe kuulsa USA autodisaineri, Californias asuva Boyd Coddingtonile(kes küll siit ilmast aastal 2008 lahkus) kuuluva ettevõttega. Põhilisteks ümberehitatavateks autodeks on sõidukid väljalaskeaastatega alates 1920 kuni 1960.

Kogu tööprotsess näeb välja nii, et töökoja juhataja(B. Coddington) saab kliendiga kokku, kes siis seletab talle lahti oma nägemuse enda tulevasest hobisõidukist.
See visandatakse palgatud disaineri poolt paberile. Seejärel asub töökoja juhataja otsima sobivat "algmaterjali", millest siis peab kahe kuu(!) jooksul valmima sisuliselt uutest detailidest koostatud sõiduk. Vahel võib juhtuda ka nii, et auto omanik soovib mõnest enda olemasolevast sõidukist isikupärast ainueksemplari lasta ehitada.

Kui ehitamiseks sobiv sõiduk on mingi aeg kohale toimetatud, siis püüavad 2-3, vahel ka 4-5 töömeest ta ühe päeva jooksul viimse seibini pulkadeks võtta.
Seejärel viiakse detailidest puhtaks võetud kere lähedalasuvasse töökotta ning pistetakse ta suurde happevanni, mis leotab plekilt kõik erinevatel ajajärkudel peale kantud vanad pahtlid, krundid ja värvid lahti. Paaripäevase ligunemise tulemusena on suuremalt jaolt kogu see "kultuurikiht" kerelt maas.

Kui kere vanast pealekantud värvi- ja pahtlikraamist puhas, viiakse ta endisesse töökotta tagasi, kus siis kaks-kolm plekkseppa ning teist samapalju alusraami kallal tegutsevaid tegelasi püüavad hakata sellest "sõelapõhjast" uut autot ehitama.
Teadupärast värvi ja pahtli alla keegi ei näe, et mis konditsioonis see alusmaterjal e. kereplekk on. Nii mõnigi kord on avanev vaatepilt kõik auto keret tegevad inimesed päris tõsiseks muutnud. Ja üpris sageli võib näha olukorda, kus töökoja meister(mitte segi ajada juhatajaga) käib ja lõugab mööda elamist ringi, piitsutades niigi võimete piiril tegutsevaid mehi veel kiiremale tegevusele, sest et kell tiksub teadupärast omasoodu.

Kuna see konkreetne töökoda on spetsialiseerunud eritellimusel valmistatavate sõiduautode ehitamisele ja põlve otsas suuri plekitahvleid kumeraks ei painuta, siis on seal lisaks tavalistele tööriistadele olemas põhimõtteliselt peaaegu kõik metallitöötlemispingid, mida ühe auto kere taastamiseks/valmistamiseks või eriilmelisemaks muutmiseks vaja läheb.
Kui raami ja kere keevitustööd tehtud, siis toimetatakse auto kõrvalasuvasse "maalrite osakonda", kus siis samamoodi 4-5 meest püüavad stopperiga võidu anda sellele kerele sirge kuju ja läikiva värvkatte.
Imestama pani, et isegi nii tuntud töökojas mätsitakse pahtlit paksult otse haljale plekile. Ilma et oleks kereplekke eelnevalt mitmeid kordi üle krunditud õhuniiskuse ligipääsu takistamiseks.
No ma ei tea.... Võibolla Californias ei ole selline asi vast probleemiks, kuna seal on enamjaolt kuiv ja soe, aga ma ei kujuta ette, missugune selle auto värvialune pind näiteks põhjamaises kliimas viie aasta pärast võib välja näha.
Kuna värvi- või lakipüstoliga värvides ei jää värvipind mitte kunagi peegelsile, vaid veidi mustriline, siis lihvitakse peene vesiliivapaberiga kogu värvitud või lakitud pind üle ning poleeritakse läikima.
Ehk siis põhimõtteliselt sama asi, nagu ma selle musta "Cadillaci" juures tegin.

Peale keretöid toimetatakse auto juba sadulseppade töökotta. Nende osaks on siis salongile ja pagasiruumile viisaka välimuse andmine.
Ka seal töökojas tegeleb ühe auto kallal keskeltläbi 2-3 meest.
Selle aja jooksul kui auto kerele püütakse uut välimust anda, ilmuvad töökotta kas siis uued (või taastatud) mootor, käigukast ja sillad. Rääkimata uutest velgedest, tuledest, uuesti kroomitud ehisdetailidest jne. jne.

Auto koostamise ja kokkupaneku juures toimetab jällegi, kusagil 4-5 meest. Mõnikord ka rohkem. Võiks öelda, et ühe auto kokkupaneku kallal pusivate meeste arv on võrdeline töökoja meistri röökimisastme helivaljusega ja pöördvõrdeline auto valmimiskuupäeva saabumisega.

No ja lõpuks, kui mootor on dünostendis ka ära käinud, viiakse see vastvalminud sõiduk omanikule. Muidugimõista ei möödu see konkreetses näitusehallis ilma tseremooniata. Prožektorite sähvimine, mõnel üritusel ka tossumasin on levinud nähtus, enne kui autolt kate pealt ära tõmmatakse.
Selline show käib muidugi asja juurde.

Selline töö, viimse seibini uutest detailidest auto üles ehitamine, mida teevad u. 15-20 meest, pole muidugimõista eriti odav lõbu.
Sõltuvalt tööde mahukusest, algmaterjali seisukorrast ja paljudest muudest asjadest, jääb ühe auto ehitamise hind kusagile 100 000-de dollari kanti.(Mõningad eksemplarid, mida kunagi kliendid tellisid, on nüüd ilmselt rahaprobleemide tõttu müüki pandud. Näha saab neid siit).

Sinna hinna sisse peavad mahtuma vajadusel korral ehitamiseks mõeldud auto e. algmaterjali ostu hind, igasugused erinevad materjalid ja juurdeostetavad detailid, mida ühe kere kordaseadmiseks vaja läheb, erinevate sisseostetavate teenustööde tasumine(polsterdustööd, happevannis kerelt vana värvi eemaldus, galvaniseerimine jne.), olmekulud ja lõpuks tuleb lisaks tööliste palkadele ka töökoja juhataja jms. personali töötasud sinna sisse arvutada.
Samamoodi kehtib ka sealkandis see nn. "kirjutamata reegel", et mida halvemas seisukorras on algmaterjal, seda kallimaks läheb lõpptulemus.
Mõnes suuremas Euroopa riigis asuvas analoogses töökojas oleks sellisel kujul niisuguse töö tegemine muidugimõista veel kallim.

Mis ma ise lõppkokkuvõttes sellest asjast arvan ?
Igatahes on see tänuväärt ettevõtmine, et võttegrupp on saanud võimaluse ühte töökotta "piiluda" ning ka laiemale auditooriumile näidata, kuidas konkreetne tööprotsess ühe või teise auto juures välja näeb.
Töökoda ise on muidugi viimase peal ja tehtud töö kvaliteedis ei kahtleks vast eriti keegi, kuid nagu ma siin juba eelnevalt paar korda mainisin, kaasneb selle metsiku tõmblemisega, et auto tähtajaks valmis saaks, ka ohtralt konflikte ning erimeelsusi.
Vahel saadet vaadates jääb mulje, et töökoja meister ja juhataja ei anna omale absoluutselt aru töödele kuluvast ajamahust. Eriti veel siis, kui tööde käigus on mingi suurem probleem esile kerkinud ja mõningaid asju peab esialgsega võrreldes mõnevõrra muutma, ringi tegema, või hoopis uuesti algusest peale.
Muidugimõista on kõige lihtsam närviliselt ümber auto käia ja töölisi sõimata. Sellise kraaksumise jaoks pole erilist mõistust vaja.
Teine suur miinus, mida ma olen tähele pannud, on see, et auto(de) juures tehtavate erinevate tööprotsesside valmimistähtajad tunduvad kohati täiesti ebareaalsed. Olenemata sellest, et ühe sõiduki kallal toimetab kusagil paarkümmend inimest.
Selline mulje jääb, justkui töökoja juhtivtöötajad oleksid pärit mingisugusest "plaanikomiteest" ja siis see tööliste mass peab vahel poolte öödeni, vahel nädalavahetustest päevi abiks võtma, et konkreetseks kuupäevaks auto valmis saaks, sest et "pealiku plaan näeb niiviisi ette".
Tekib küsimus, kas selline metsik rabelemine ja tõmblemine "püha eesmärgi" nimel ikka on kogu seda asja väärt ?
Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida, mis toimus ühes riigis, kus samuti kehtis plaanimajandus ning mis selle arutu tõmblemise tagajärjed olid.

Muidugimõista oli see töökoda kuulus üle terve USA ja võibolla kaugemalgi.
Huvilisi sinna tööle kandideerida oli päris mitmeid, kellede hulka sattus ka üks paarikümneaastane naisterahvas, kuid paljud lahkusid sealt just eelkõige närvilise õhkkonna tõttu. Nii et kaadrivoolavus oli vahepeal päris suur. Eks see viimatimainitu näitab ka mõningas mõttes juhtkonna suhtumist töölistesse, kui mingisugusesse alama klassi tegelastesse.

Peale Boyd Coddingtoni surma(ta põdes suhkruhaigust) üleeelmisel aastal kogu see ettevõte sisuliselt lakkas olemast. Boyd Coddingtoni naine küll püüdis asja kuidagi omade jõududega edasi vedada, kuid see polnud enam "see".
Täpsemat juttu selle kohta saab lugeda siit.

247. Peatükk: Liivapritsiga puhastatud Buick.

2009-11-29T21:33:00.012+02:00

Nädala alguses tuli Buick liivapritsitöödest tagasi. Puhastatud said tulemüür, ukseaugud, uste sisepinnad, aknaraamid ning pagasiruumi põhi.
Viimane neist näeb omadega suhteliselt niru välja.
Jällegi, keegi on teda kunagi/kusagil teinud. Kuid sellisel moel, et keevitustöö ei kannata küll eriti kriitikat. Mõnda kohta on "lapp" peale pandud, samas selle kõrvalt on plekk roosteauke täis ning keevitamata.
Juhipoolne külg:

Põhjaplekk tagapaneeli juurest:

Kõrvalistujapoolne pagasiruumi põhi:

Lisaks eelmainituile avastasin tagaistme selja taha jääva paneeli juurest niisuguse "plekitöö":

Keegi oli kunagi tahtnud ilmselt rattakoobast keevitada, aga kuna pagasiruumi poolt oli keevitamine vist raskem, siis topiti see roostes plekk lihtsalt servapidi tagaratta koopasse ning lasti koopa seest see plekilärakas kinni. Ühesõnaga- p..sk.

Ega aknaraamidki etemad polnud. Nurkadesse oli aja jooksul niiskus ligi pääsenud ning liistu all polnud mõnedes kohtades plekki enam ollagi:

Liivapritsiga puhastatud tulemüür. Kuna alumine pool oli tal juba kunagi puhastatud, krunditud ja raamivärviga üle võõbatud, siis seekord puhastati ainult tulemüüri ülemine osa:

Juhipoolne katuseserv, mis tagumise klaasi alla läheb. Siin tuleb samuti ilmselt uus nurk meisterdada.

Uste sisepinnad olid seevastu suht viisakad. Ainult alumised ääred, kus valtsiserv asub, tuleb lasta plekksepal uuesti teha, kuna sinna on paks roostekiht kogunenud. Nii et esmapilgul tavakodanikule lihtsa tööna tundunud sõiduk on nüüdseks omandanud suht mõtlikukstegeva vaatepildi.
Millalgi järgmisel nädalal tuleb plekksepp autole järgi ja viib ta enda juurde.
Ehk saab sest sõidukist veel asja, kuigi tööd tema kallal on päris palju.

246. Peatükk: 1971 a. Buick Riviera kere puhastustööd.

2009-11-20T02:56:00.036+02:00

Nagu pealkirjast näha võib, on mul jälle üle pika aja põhjust ühe vanema "ameeriklase" juures niiöelda suud pruukida.
Tegelikult oli see auto minu juures juba päris pikka aega. Aga kuna vahepeal tuli see eelmises peatükis mainitet Ford Expedition valmis saada, sellele lisandus veel hulk väiksemaid töid(näiteks ühe Ford Mustangi veermikudetailide värvimine peale liivapritsiga puhastamist ja kruntimist) jne. jne. siis olude sunnil see Riviera seisis ja ootas oma tööjärge.
Vahepeal, paralleelselt teiste töödega, nokkisin teda jupphaaval lahti võtta, et kere vanast värvist puhastamiseks ette valmistada.

Arvuti taga pilte vaadates ei saa tegelikult ükski inimene konkreetsele tööle kulunud ajast selget sotti, kui ta pole ise seda samal moel ja samas mahus teinud.
Kuna värvisurm Rivierale peale kantud mitut värvkatte ja krundikihti nii efektiivselt ei eemaldanud, nagu ma algul eeldasin, siis tuli mul kogu kere drelli otsa kinnitatud abrasiivkettaga kuni plekini puhtaks lasta.
Ütleme nii, et see töö ei olnud kerge.
Osa "kultuurkihti" tuli maha ainult fööniga kuumutades ning ruutsentimeeter-ruutsentimeetri haaval kaabitsaga lükates. Alumised kihid olid see-eest nii kõvad, et pidin toimetama eespool kirjeldatud meetodil.
Et antud töö ajakulust mingitki umbkaudset ülevaadet anda, siis näiteks katuse puhastustööd kestsid mul kokku arvestatult kusagil 12 tundi. Kusjuures see oli veel dermatiinialune kruntvärv, millel polnud värvi peal, kui näiteks külgedel.

Külgede puhastustööd võtsid tunduvalt kauem aega.
Selleks et ma saaksin kogu pealekantud vana pahtli, krundid ja mitu kihti värvi plekini puhtaks(alustades kuumaõhu püstoli ning kaabitsaga rookimist, lõpetades abrasiivkettaga pindade üle käimisest) kulus ühe 16 cm2-se(4x4 cm) pinna puhastamiseks mul kusagil 5-6 minutit. Ühe ukse välispleki pindala on umbkaudu 120x60 cm ja tiiva pindala 170x60 cm.
Nii et järeldused võib sellest igaüks ise teha, kui kaua kogu see protsess aega võttis. Sellele sekundeerisid veel õhus lenduv tolm jms. sodi ning alatasa kippus ketas kuumuse käes poolvedelaks plögaks muutunud värvi täis tõmbama, mis kohati aeglustas tööde kulgu veelgi.
Abrasiivkettaga puhastamine oli antud auto juures ainuvõimalik meetod. Liivaprits oleks plekid lainesse peksnud ja värvisurm... nojah... Tolle kohta ma juba mainisin.
Ma olen näinud ka paari niisugust autot, milledel on vanad värvikihid lõikekäia otsa kinnitatud lõike- või jämeda lihvkettaga maha lihvitud, nii et kogu plekipind oli nagu kuumaastik- vagusid täis.
Mnjamh... ei kommenteeri.

Võrreldes musta "Cadillaciga", mida ma mõni aeg tagasi tegin, on see auto tunduvalt halvemas seisukorras.
Keegi oli "kunagi ja kusagil" seda autot juba varem teinud, aga mitte just kõige korralikumalt. Kui nüüd ausalt öelda, siis see teiste kokkukeeratud "pornokraafja" likvideerimine hakkab vaikselt ära tüütama.
Närvi ajab mustaks kõige rohkem see asi, et keegi tuleb mingi hetk ideele, et vot, ma nüüd hakkan autot taastama, aga tiivaservadele pahtli mätsimisest pole ta kaugemale saanud. Siis vaadatakse, et tööd on ikka nii kuradi palju ja mingi hetk käib sellel hobiauto tegelasel "vedru maha". Auto jääb ripakile ja poolelijäänud kereplekid, mis haljaks lihvitud, hakkavad ajapikku roostetama.
No ja nüüd siis ole see tark ja tee auto niiviisi korda, et paari aasta pärast poleks konkreetse sõiduki puhul uuel omanikul põhjust märkuseid teha, et autot peab hakkama uuesti ringi tegema, kuna eelmisel tegelasel, kes auto "taastamisega" pihta hakkas, polnud viitsimist isegi haljastele kohtadele kruntigi peale lasta.

Esmane vaatepilt, mis hakkas kooruma tagatiivalt maha kraabitud pahtli alt:

Ilmselt oli auto eelmine omanik läinud kergema vastupanu teed ja roostes tiivakaarele paksult pahtlit peale tõmmanud.

Seejärel hakkas juhipoolse tagatiiva koopaservast eralduma niisugune roostes "asi":

Fööni ja kaabitsaga rookimise käigus tuli vasaku tagatiiva alumise serva juurest selline "keevisliide" nähtavale":

Mõlk juhipoolsel tagatiival, mis oli lihtsalt paksu pahtlikihi alla jäetud:

Praeguseks on vaatepilt autost selline:

Markeriga on ära märgitud kõik need kohad, kus asuvad kas siis roostepesad või mõlgid:

Juhipoolse tagatiiva alumine serv- nüüdseks juba abrasiivkettaga üle käidud:

Juhipoolne tagatiib puhastatud kujul. Nende roostepesadega peab veel mõtlema, mis neist saab ja kuidas nad niiviisi ära elimineerida, et plekipinda üldplaanis lainesse ei aja. Tavalisest lihvkettaga lihvimisest pole ilmselt suurt tolku:

Juhiuksel olevad laigud on siis need kohad, mis varemalt olid haljad, kuid kuhu pääses mitmeaastase seismise tõttu õhuniiskus ligi ning juba ongi rooste ennast korralikult sisse söönud:

Kaasreisijapoolsel uksel oli vaatepilt mõnevõrra parem, kuid ega siit see vana värv samuti kõige lihtsamalt maha ei tulnud:

Ka parema tagatiiva alumist serva on keegi püüdnud "remontida":

Abrasiivkettaga vanast värvist jms. kraamist puhastatud tagatiib:

Kuna katusel oli eelnevalt mainitud kunstnahast kate peal, siis aja jooksul on vesi kogunenud nii nurkadesse kui ka iluliistu ja kerepleki vahele ning hakanud seal "omi asju" ajama:

Juhipoolne katuseserv:

Juhipoolne C-piilar, mida kruvikeerajaga sonkides tekkis tuletiku läbimõõduga avast niisugune roosteauk:

Ega aknaraamidki paremas seisundis pole. Kui klaasid olid eest võetud, tuli nende alt nähtavale enamjaolt oksiid. "Ferrumit" oli seal minimaalselt:

Juhipoolne A- piilar:

Eks nüüd varsti paistab, kui jube see vaatepilt olema saab, kui Buick liivapritsitöödest tagasi. Puhastamist tahavad saada viimatimainitud aknaraamid, tulemüür, tagapaneel, pagasiruumi põhi ning ukseaugud ja uste sisepinnad.
Katuseserva plekk tuleb plekksepal välja lõigata ning sinna uued plekid keevitada.
Tiivakaartega sama lugu.
Näiteks parempoolne esitiib on omadega suhtkoht läbi. Võibolla saab temast siiski asja. Paras probleem on just tiivakaarte servas olev kitsas soon, kuhu läheb peale iluliist.
Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, mismoodi see tiivakaarte tegemine välja hakkab nägema, et nende raadius õige oleks ja keevitusega plekki kõveraks ei tõmbaks.
Seetõttu sai vastavasse foorumisse pandud kuulutus üles, kus ma soovisin saada mõne kompetentse plekksepa nõuannet, kes teeks(ja tahaks teha) korralikku tööd, vaataks auto üle ja ütleks oma arvamuse. Korraliku töö all ma pidasin siis silmas seda, et:
- Läbimädanenud plekk lõigatakse välja ja see asendatakse uue plekitükiga.
- Vana ja uue pleki serva ei panda üksteisele peale, vaid otsakuti.
- Fikseeritakse asendatav plekk paari punktiga ning seejärel lastakse pideva keevitusega kinni.
- Keevisliide lihvitakse siledaks ning kõige lõpuks pinnitakse plekist pinged välja.

Niisugune lipp-lipi peal, lapp-lapi peal keevitustöö ei sobi. Samuti ei tule kõne alla ka selline, iga viie millimeetri või ühe sentimeetri tagant kinnipunktimine ja ülejäänud vahed plödistatakse sulatina täis. Tinaga võib ainult vastu uut aastat õnne valada. Korraliku plekitöö juures temast tolku ei ole.

Et mu mõte arusaadavam oleks, siis Eestis üks kõige kõrgeima tasemega autode restauraatoreid, Märt Aarne, lubas mul siinse plekitööde jutu illustreerimiseks kasutada mõningaid enda töökojas tehtud pilte, kuidas tema konkreetset tööd teeb: ZIS-110 pildid
ning juttu antud auto keretööde kohta saab lugeda siit.

See ZIS-110 on muidugi kordades aeganõudvam ja töömahukam projekt, kui konkreetne Buick, kuid ma tahtsin tähelepanu suunata just Autorestauraatori poolt tehtavate plekitööde filigraansusele.

Raske olukord, aga mitte võimatu. Vaja on ainult kannatlikku meelt ja aega.
Viimast eriti, kuna taolist tööd ei tehta(ja ei saagi teha) plaanimajanduse korras- a'la et punkt see kuupäev on nüüd kõik tööd valmis. Nii need asjad ei käi.
Niiviisi võib ainult kindlustuse poolt saadetud avariilisi autosid valmis vorpida. Umbes et võtad lömmis detailid küljest ning istutad lammutusest või varuosapoest tellitud jubinad asemele.
Vanad sõidukid nõuavad ajamahukamaid töömeetodeid ja teistmoodi suhtumist.

Olenemata eespool esitatud nõudmistest leidus meil siin "Taaralinnas" siiski õnneks üks plekitöödega tegelev mees, kes käis Rivierat vaatamas.
Tema arvamus oli, et kui auto on liivapritsitöödest tagasi, siis saab ta keevitustööde mahu kohta juba täpsema hinnangu öelda.

245. Peatükk: Ford Expedition valmiskujul.

2009-11-02T21:43:00.003+02:00

See võib küll võimatuna näida, aga on siiski tõsi: Expedition on lõpuks ometi valmis.
Mitte küll päris lõplikult, aga laias laastus küll. Mõningad "vikade parandused" on veel vaja teha, et auto omale ühtlaselt viisaka välimuse saaks.
Nagu näiteks paari plastlaiendi ülevärvimine, kuna aluspind hakkas ma-ei-tea-mitmendat-korda "üles keetma", mõnel üksikul detailil lakipinna valgumisjälje ning tolmutäppide likvideerimine, lakipinna poleerimine ning vahatamine.
Üldjoontes peaks see värvitoon nüüd vähem "pilves" olema, kui eelmine- hõbedast karva.
Kusjuures see konkreetne kuldne on kuidagi omamoodi värv: otsese päikesevalguse käes on ta suisa hele, ütleks et meenutab messingit vms., kuid pilves ilmaga muutub ka auto toon senisest helekuldsest tunduvalt tumedaks.

Mõni pilt ka jutu illustreerimiseks:

Kaks fotosüüdistust näitamaks, et ka sisepinnad said omale välispinnaga sarnase värvkatte peale:

Nüüd on teiste töödega võimalik sealt edasi jätkata, kus nad pooleli jäid.

244. Peatükk: Ford Expeditioni lisatööd.

2009-10-14T19:07:00.010+03:00

No ei saa mitte see auto ükskord valmis. Pidevalt kerkib järjest uusi probleeme esile.
Kui läksin autot järgmine päev peale värvimist üle vaatama, et missugune ta päevavalges välja näeb, oli ehmatus suur: Auto välispind oli kuldne, kuid sisepinnad kõik puha hõbedased.
Tükk aega mõtlesin, et no mis kurrradi jama see siis nüüd on ? Sai ju koodi järgi värv tellitud ja selline oli värvimüüjal andmebaasis ka täitsa olemas. Ukseaugus oleva sildi peal on kood õige, lakialune värv nimetusega "Pueblo Gold" täiesti eksisteerib ja müüja vandus samuti, käsi piiblil, et segas täpselt selle koodi põhjal etteantud retsepti järgi värvi kokku.
Mis kurat see on siis nüüd, et värske värvitoon on sisepindadega võrreldes täiesti mööda ?

Õhtul istusin siis arvuti manu ning hakkasin netist otsima vastavat värvitahvlit.
Et kas tegin ise koodi vaatamisel vea ja ütlesin värvimüüjale vale numbri ja tähe kombinatsiooni, või on põhjus milleski muus.
Mõningase netis tuuseldamise käigus kaevasin välja sellise lehekülje.
Siin on siis näha, et vasakult lugedes kolmanda rea keskel asub seesama värvikood "G3", mis Expeditionil ukseauguski kirjas. Pildilt vaadates on värvitahvel aga kõike muud, kui hõbedane.

Nii et kusagil on mingi "kala" sees:

Mulle ei andnud hing muidugi rahu ja ma hakkasin uurima, et miks selle auto eelmine värvitoon ei vasta tehaselipikul olevale koodile. Erinevaid kohti veidi aega uurides avastasin esimeselt uksepostilt ühe väikese, aga olulise detaili, mis on pildil punase ringiga ära märgitud. Originaalis peaks see olema mustast plastikust kattepunn, siin on ta aga millegipärast auto algupärase värviga üle võõbatud. Kraapisin teisel uksepostil sama nublakat veidi servast ja värv hakkas väikeste tükkidena lahti pudenema:

Siis oli asi selge, et see auto on kunagi pulkadeks võetud ja mingisuguse x-päritolu omava metallikvärviga üle võõbatud.
Koheselt informeerisin ka auto omanikku. Rääkisin oma loo ära ning saatsin talle postkasti samad pildid, mis siingi näha võib. Pluss siis selle värvitahvlite lehekülje, et ta saaks oma silmaga veenduda, et auto juures "miski" ei klapi.
Kui teiselpool telefonitoru need "teatud emade" nimetamiste koguarv vähenes, siis tuli peale arutlemist vastu võtta kahepoolne raske otsus: matistada ära kõik uste sisepinnad, ukseaugud ning need samuti nüüd selle õige tooniga ära värvida, mis tehasesildil kirjas.
Kuna auto on praegu nagunii laiali võetud, siis oleks see üks valukannatamine.

Siin siis veel üks pilt sise- ja välispinna omavahelisest toonierinevusest:

Sama lugu on tagastange all oleva paneeliga:

Ausalt öeldes.... mulle ei meeldi niisugused asjad, kui nüüd tsiteerida klassikuid mängufilmist "Suvi".
Kui olin netist oma tõestusele kinnitust saanud selle värvikoodi ja värvitahvli näol, siis ma päris jupp aega käisin ringi ja korisesin nagu kuri ilm, sest et nüüd kulub jälle üks lisanädal, enne kui ma saan sellel autol sisepinnad ja katuse pahteldatud-lihvitud-värvitud ning ta uuesti tagasi kokku pandud. Sellevõrra lükkuvad jälle teised tööd mõnevõrra edasi.
Ega see katus tal ka kõige sirgem ei ole: mõlk siin ja mõlk seal. Selline mulje jäi, nagu mingi tibi oleks oma stilettodega auto katusel sambat tantsinud. Need "tantsujäljed" tuleb mul nüüd muidugimõista ära likvideerida.
Eks näis, kuidas nende detailide ületegemised nüüd edenema hakkavad.

Et see postitus mul nüüd üdini negatiivseks ei jääks, panen siia lõppu ühe natuke positiivsemat sorti teksti, mille ma leidsin Cadillaci klubi foorumist.
Ehk võtab lugejatel ka suunurga kergelt vudisema.

Väide 1:
Inimene = süüa + magada + töötada + lõbutseda
Ahv = süüa + magada
Järelikult:
Inimene = Ahv + töötada + lõbutseda
Järelikult:
Inimene - lõbutseda = Ahv + töötada

Järeldus 1: Inimene, kes ei lõbutse, on sarnane ahvile, kes töötab.

Väide 2:
Mees = süüa + magada + teenida raha
Ahv = süüa + magada
Järelikult:
Mees = Ahv + teenida raha
Järelikult:
Mees - teenida raha = Ahv

Järeldus 2: Mees, kes ei teeni raha, on sarnane ahvile.

Väide 3:
Naine = süüa + magada + raisata raha
Ahv = süüa + magada
Järelikult:
Naine = Ahv + raisata raha
Järelikult:
Naine - raisata raha = Ahv

Järeldus 3: Naine, kes ei raiska raha, on sarnane ahvile.

KOKKUVÕTE:
Väidetest 2 ja 3:
Mees, kes ei teeni raha = Naine, kes ei raiska raha .

Aksioom 1:
See tähendab, et mees teenib raha selleks, et naised ei muutuks ahvideks.

Aksioom 2:
Naised raiskavad raha selleks, et mehed ei muutuks ahvideks!

Järeldus:
Mees + Naine = Ahv + teenida raha + Ahv + raisata raha

Järelikult, lähtuvalt aksioomidest 1 ja 2, saame lahenduse:
Mees + Naine = 2 ahvi, kes õnnelikult koos elavad.

243. Peatükk: Ford Expeditioni värvimine.

2009-10-13T01:49:00.007+03:00

Tundub, et lõpuks hakkab see pikaleveninud töö ükskord ka valmis saama.
Tegelikult oleks see auto juba ammu pidanud valmis olema, kui mind lisaks igasugustele vahejuhtumitele, mida ma mainisin eelmises peatükis, poleks tabanud üle Eesti ringi hulkuv haigusepisikute laviin. See ei olnud mitte Laiscus Contides, vaid kõige tavalisem "Köhi ja tatista"- deviisi all toimuv tegevus.
Nii et ma mitu päeva muudkui passisin toas, paukusin köhida ja mõne helgema momendi saabudes kirjutasin autofoorumitesse "sügavmõttelist" maailmatarkust.
Tegelikult korraks proovisin ennast tööpostile lohistada, aga mis töötegemine see on, kui palavik on üleval ja iga väiksema liigutamise peale on otsaesine märg. Seetõttu lõin käega ja vaatasin et nii ei tule sellest asjast küll midagi välja. Püüaks kõigepealt selle viirusejuraka seest välja higistada ja siis vaatab, mis edasi saab.
Ford Expedition sel ajal muudkui aga seisis ja ootas värvikambrisse pääsemist. Rääkimata teistest töödest, mis mul samuti olude sunnil niiviisi toppama jäid.

Eile aga sai Expedition omale siis lõpuks uue kuue selga.
Auto oli nii suur, et temaga koos mahtusid kambrisse ainult kaks esitiiba. Oleksin tahtnud ka mõlemad stanged koos autoga ära värvida, kuid nagu ikka, viimasel hetkel tuleb igasuguseid "üllatusi" sisse, mis ei ole üldsegi mitte meeldivad. Nende ühest kohast teise tõstmisega oli paari kohta kaks väikest mõra sisse tulnud, nii et ma pidin need peale tinutuskolviga sulatamist ja pahtliga parandamist uuesti täitevkrundiga üle susistama. See kõik aga võttis aega ja kuna auto vedamine oli lähitundide küsimus, siis jätsin nood kõrvale.

Kuna ma polnud ei tea mis ajast kuldset metallikut värvinud, siis ma mõnevõrra kahtlesin, et kas mul see värvimine kukub nüüd nii välja, et pärast ringi ei pea tegema. Elav näide oli silme ees, kui ma autot lahti võtsin: mõlemad küljed olid laigulised, värvijate keeles öelduna "pilves". Ilmselt eelmised värvijad ei lasknud värvil korralikult lõpuni kuivada, vaid uhasid uusi värvi- ja lakikihte selga.
Mina aga laigulist autot teha ei tahtnud.

Ütleme nii et värv oma kattevõime koha pealt oli suhteliselt s....
Kui esimese kihi peale susistasin, siis jäin kortsus kulmudega värvitud pinda uurima, et "Kus see värv siis on ?". Selline mulje jäi, nagu polekski värvitud.
Pooleteise tunni möödudes, kui autol oli kolm kihti värvi peal, oli aga vaatepilt juba mõnevõrra parem:

Tegelikult see auto nii roheline ei ole, kui pildi pealt paistab. Päevavalguslamp "petab":

Õige toon on näha siin pildil oleval tagaluugil:

Esitiivad:

Kui pooleteise tunni möödudes oli värv peal, läks temale omakorda kaks kihti lakki ning valmis ta saigi:

Tegelikult on sellel tiival vead sees.
Teatavasti olid mingid "remondimehed" selle tiivakaare sisemisele poolele aukude täiteks mingisugused hädised plekitükid keevitanud, kuna tegelikult oli see hoopis teise mudeli esitiib. Need "plekist lapid" said muidugimõista lõikekäiaga maha lastud ning tehases tiiva sisse stantsitud poldiavad kaeti seestpoolt umbes 1-krooni suuruste "ketastega" ja kinnitati need tiiva külge. Pealmise plekipinna parandasin tinapahtliga, millele läks peale täitevkrunt. Miski pole aga sellele täitevkrundile, vanale värvile või hoopis tinapahtlile meeldinud, sest et uue, pealekantud värvi alt kumavad tinapahtli randid läbi.
Üks variant võib olla ka see, et vana värv, mis eelmine kord peale kanti, hakkas kuidagimoodi reageerima täitevkrundiga, mille tagajärjel see esitiib on nüüd selline, nagu ta on.
Kui omanik millalgi autole järgi tuleb, siis ehk koos nuputame välja, milles viga olla võib. Välistatud pole ka see variant, et tiib tuleb millalgi uuesti ära matistada ja üle värvida-lakkida.

Ma vaatasin peale tuiskamistöid, et tolmu oli õnneks suhteliselt vähe- mõned üksikud täpid kapotil. Nendest saab aga suhteliselt kerge vaevaga jagu, kui lakk ükskord korralikult ära kuivanud ja teda on võimalik lihvida/poleerida.
Millalgi tuleks siis ära värvida veel need ülejäänud detailid: Stanged, plastlaiendid jms.
Ma loodan, et nende valmimiseks ei kulu jälle tervelt üks kuu, vaid saab väiksema ajamahuga hakkama.

242. Peatükk: Ford Expeditioni hetkeseis.

2009-09-30T21:34:00.007+03:00

Millegipärast kipuvad igasugused ootamatused ühele ajale sattuma.
Esimene suurem tagasilöök oli siis, kui mu arvuti otsustas kärsahaisu saatel siit ilmast lahkuda. Alguses kuvar, pärast kast takkajärgi.
Kuvarile sain õnneks paari päeva jooksul asenduse, aga kui see undav kandiline krempel ka ükskord omavoliliselt töölepingu üles ütles, oli probleem palju suurem.
Õnneks ma sain ühe tuttava käest asenduseks laptop-i, kuid pilte sellega töödelda ja blogisse peatükke teha ikka ei saanud. Nii et kogu selle aja, mil arvutikast remondis oli, jäi minu osaks ainult autofoorumite lugemine ja mõnesse neist oma "sügavmõtteliste tarkuseterade" poetamine. Blogi täiendada ei saa, pilte töödelda ei saa, ja inimene muudkui ootab, et kaugel tema auto on. Ela nagu mingis kuradi onnis.
Sellele lisandus vahepeal veel hulk väiksemaid ja suuremaid probleeme muudelt eluolualadelt, nii et ma tundsin juba üksvahe, et mul hakkab mõõt täis saama.

Hulga aega röövis Expeditioni tegemise juurest ära ka hiljuti toimunud Motoshow Tartus, kuna ma pidin paaril seltsimehel aitama näituse jaoks mõningad autod enam-vähem vaadatavasse konditsiooni sättida. Sellele kulus järjekordselt nädal.
Sellepärast pidin helistama Expeditioni omanikule ja küsima tema käest ajapikendust auto üleandmiseks, sest et ma ei osanud arvata, et autode ettevalmistamine näituse jaoks võib nii kaua aega võtta.

Motoshow ise oli päris huvitav, vähemalt minusugusele vanatehnikahuvilisele. Esmakordselt oli uusi autosid näitusehallides kordades vähem kui uunikume, või muid vanu sõidukeid. Nii et ringikäimist ja vaatamist oli üksjagu.
Tegin ka mõningaid pilte, aga kui ma olin näinud paari külastaja fotoalbumit, siis minu pildid jätsid uuesti vaadatuna kuidagi ebakaubandusliku mulje.
Võibolla suskan järgmisesse peatükki mõned korralikumad neist üles, Expeditoniga seonduva jutu ja piltide sekka.

Praegu pole mul suurt midagi näidata, kui et paari pilti vahepeal toimunud töödest.
Näiteks Expeditioni demonteerimise käigus avastasin ühtäkki parema esitiiva ja ukseposti vahelt sellise imeliku "toestuse":

Ma küsisin auto omanikult, et kas ta on kursis, et auto parempoolse esitiiva ja ukseposti vahele on pandud mingisugune "abitugi". Sellepeale kostus, et esimest korda kuulen. Kui olin tiiva ära võtnud, siis kostus "klõps!" ja see mutter kadus nö. ära. Ma siis jõllitasin ja nuputasin jupp aega, et mis funktsiooni see roostes plönn seal omada võis. Ainuke loogiline lahendus võis olla see, et eelmises töökojas, kus seda autot "remonditi", vaadati et tiiva ja ukse serv ei ole ühetasased. Siis keegi "professor" tuli hiilgavale ideele, et panna mingi suvaline roostes mutter tiiba keskpaigast toetama, nii et tiivaserv jookseks uksega ühtlaselt.
See on ikka täiesti kuul pähe, mis jama ollakse võimelised kusagil kokku keerama.

Minu pahteldust oli selle auto juures suhteliselt vähe. Pigem tuli mul juba olemasolevat, pealekantud pahtlit maha hööveldada, et pinnad mõnevõrra sirgemaks saaksin.
siin siis esitiib, millel olid teatud nurga alt vaadates parajad lained sees:

Juhiuks, mis vajas kõige rohkem hööveldamist:

Mõni päev hiljem, kui asusin plastdetailidega tegelema, ajasin auto õue, kuna ta võttis mul garaažis päris palju ruumi:

Ka tagaluuk, millel olid korrosioonimullid numbriaugu servades, sai omale nii happe- kui ka rammusa täitevkrundi peale:

Teadupärast koukisin parempoolselt esitiivalt demonteerimise käigus pahtlit välja, mida oli keegi tark poldiaukude täiteks toppinud. Kuna aukude täiteks keevitatud alusplekki polnud keegi krundiga katnud, oli see pori, niiskuse jms. mõjul korralikult ussitama hakanud.
Vaatepilt, mis avanes tiiva sisepinnalt:

Selle detaili ma võtsin kaenlasse ja marssisin temaga ühe tuttava juurde, kes lubas selle "pornokraafja" ära likvideerida. Kui tiib ükskord minu juurde tagasi jõuab ja ma saan talle vajalikud lihvimis- ja värvitööd ära tehtud, ehk siis on lootust, et ta paari aasta pärast ei hakka samamoodi mingeid poldiavade kontuure värvi alt välja joonistama.
Praegu aga auto kallal tööd kestavad endiselt ja ehk on varsti lootust ka uut pildimaterjali saada.

241. Peatükk: "Corvette" ärasaatmine ja Ford Expeditioni demontaaž.

2009-09-09T00:15:00.013+03:00

Möödunud laupäeval tuli siis komisjon "Corvette"-i üle vaatama. Komisjon koosnes auto omanikust ja tema vennast.
Palju asju jäi mul muidugi tegemata, nagu näiteks lakipinna poleerimine-vahatamine ja mõningate pisivigade parandus. Samuti selgus auto treilerile ajamise käigus, et esistangele üks veetud triipudest ei jookse päris ühtlaselt. Kuid neid kõike saab millalgi tulevikus parandada/üle teha, sest et auto vajab veel lõplikku kokkupanekut. Selle käigus võib vabalt juhtuda, et kusagile võib kruvikeeraja või muu sellisega tekkida mõni kriim või täke, mis siis tahab värviparandust saada. Lisaks mootorile ja käigukastile, mis ootavad paigaldamist, saab ka "Corvette" salong omale täielikult uue katte peale(istmed, uksepolstrid, armatuurlaud).
Tegelemist selle autoga oli küll üksjagu, aga vähemalt on ta nüüd peaaegu valmis. Kui need eelmainitud üksikasjad saaks ka ära likvideeritud, mis tegemata jäid või ringitegemist vajavad, siis ehk on lootust, et autoga jäädakse rahule.
Tegin "Corvettest" enne treileri peale ajamist veel viimased paar pilti:

Üleeile seevastu aga veeres mu garaaži üle pika aja üks suuremat sorti elukas:

Omanik arvas algul, et ehk piisab, kui autol teha ära plaststanged ja ustel olevad laiendid. Need olid siit-sealt mitmest kohast ära kriimustatud, nurgad mõrased ja lõhki ning täkkeid täis.
Kui ma aga seda "Fordi" oma silmaga vaatamas käisin, avastasime koos siit-sealt ikka päris palju vigu. Nii et lõpuks selgus, et kui autost tahta talutava välimusega masinat, tuleb mul ta tervenisti(välja arvatud katus) üle värvida-lakkida.
See otsus pani autoomaniku algul veidike kukalt sügama. Olles seda asja aga veidike aega seedinud, oli ta siiski sellise otsusega lõpuks nõus.

Allpool mõned pildid detailidest, mis auto lähemal vaatlemisel silma torkasid.
Parempoolsel tiival oli kunagi olnud mingi laiend küljes. Kuna neid detaile polnud enam ühelgi tiival, siis oli keegi tark pahtliga kunagi augud lihtsalt ära täitnud. Keevitatud oli teda ka, kuid need olid mingisugused hädapärased plekitükid augutäiteks. See asi aga ennast sellisel kujul pole suurt õigustanud, sest et pahtel on kere vibratsiooni mõjul poldiaukudesse kontuurid uuesti sisse joonistanud ja tagatipuks oli pahtli all rooste:

Juhipoolsel esitiival paistsid laki ja värvi alt silma suured pahtlipoorid:

Siin siis uuesti pilt parempoolsest esitiivast, kui olin augukohtadelt pahtli välja urgitsenud. Vastu vaatab uss. Roosteuss:

Roostest pole puutumata jäänud ka tagaluuk, kus numbrivalgusti ja käepideme nurkade juures olid suured mullid:

Eile hakkasin teda siis jupphaaval laiali lammutama. Täna ehk saab juba mõnda detaili lihvida/hööveldada/pahteldada.
Tegelikult see "Ford" on kunagi vist korraliku paugu pannud, sest et juhiuksel ja tagareisija uksel värvitoonid omavahel ei klapi. Esituledele oli ka keegi tark toppinud paraja virna seibe vahele, et nad enam-vähem tee peale näitaksid, mitte kosmosesse.
Autot teatud nurga alt, päikese käes vaadates oli näha, et parempoolse külje värv oli "pilves". See tähendab, et lakialune värv oli laiguline. Kas ei olnud siis värv too moment saanud piisavalt ära kuivada, või oli põhjus milleski muus- ei tea.

Kõige rohkem saab tööd olema vist plastikdetailide ning juhiuksega, sest et viimasel on paaris kohas korralikud lained sees. Need aga paistavad sellisel suurel ja sirgel pinnal eriti hästi silma.
Eks näis, kuidas järgnevatel päevadel tööoperatsioonid selle auto juures siis edenevad. Nagunii võib tööde käigus veel igasuguseid "üllatusi" lagedale tulla.

240. Peatükk: "Corvette" teistkordne värvimine.

2009-09-05T01:15:00.017+03:00

Võiks vist tagasihoidlikult mainida, et selle autoga on nüüdseks kõik tööd ühele poole saanud. Poleks osanud arvatagi, et kogu see asi nii kaua aega võib võtta.
Üleeile lasin autole peale siis tumesinise lakialuse värvi, mis jäi eilset päeva ootama.
Nagu ma poole sõnaga mainisin, taheti sellele autole mõnevõrra erinevamat värvilahendust, kui Corvette-idel üldjoontes tavaks. Omaniku soov oli siis peale sinise värvi saada autole ka üks lai, hõbedane triip, mis hakkaks esistangest pihta ning lõpeks tagastange peal. Mulle saadeti selle kohta lausa üks pilt, missugune ta peaks välja nägema. Pildile saadeti mõni päev hiljem lisaks ka selle hõbedase triibu mõõdud, kui lai ta ühel või teisel detailil peaks konkreetsest kohast olema.
See disaintriibu laiuse väljarehkendamine oli päris tükk tööd, sest et mõõdud olid antud tollides. Mina pidin nad aga ümber arvestama sentimeetriteks.
Nii et arvata võib, et näiteks peale igasuguste x/y-ndik ja 16" ja 7/8-ndikku tüüpi tollmõõtude ümberarvutamist kellegil ajud kergelt suitsesid.
Kuna mina pole niisugust disainvärvimist varem teinud, siis ma ausalt öeldes ei kujutanud ette, kuidasmoodi seda tööd teha, et tulemus rahuldav saaks ja kaua see kõik aega võib võtta.
Kuid niisama auto põrnitsemisest polnud ka suurt tolku, sest et need triibud ja jooned ise sinna peale ei teki. Nii et ei jäänudki muud üle, kui peale etteantud mõõtude väljarehkendamist hakkasin otsast "triipu tõmbama":

Kõige rohkem võttiski aega kogu see laiuste mõõtmine ning disainteibiga katmine. Selle tegevuse peale kulus mul vähemalt 4 tundi. Kuid lõpuks sain hakata auto kerepindasid paberiga kinni katma:

Samuti sai "triibu tõmbamise" ajaks külge pandud tagastange:

Tagastange ja katuse plastkattega oli see oht, et kui nad täpselt paika ei saa, siis ei pruugi kokkupaneku käigus hõbedaste triipude otsad omavahel klappida, vaid võivad "jõnksu" sisse teha. Nende paikareguleerimine võttis jällegi ilmatuma aja.
Katuse plastkatte koha pealt jäi mul sees veidi kripeldama, kuna temale ma pidin mõõdud kandma olude sunnil nii, et ta ei olnud täpselt omal kohal, vaid veidi "õhus".

Kui auto lõpuks kaetud, lasin talle kaks ja pool kihti hõbedat värvi peale:

Kui hõbedane värv kuiv, võtsin autolt jälle paberid ja teibid küljest ära ning hakkasin keret ja teisi detaile lakkimiseks ette valmistama.
Selleks ajaks, kui normaalsed inimesed olid juba ammu töölt koju läinud, sain lõpuks nii auto, kui ka kõik detailid laki alla pandud. Lõpptulemus jäi niisugune:

Osadelt piltidelt võib mulje jääda, et tegu on valge värviga. Tegelikult on ta ikka hõbedane, kuid suhteliselt hele. Ma arvasin, et siis tuleb see värvitoonide kontrast omavahel vast kõige paremini esile:

Lävekarpide plastkatted:

Tagastange:

Allakäiva katuse plastkate:

Numbrialuse kate:

Ütleme nii, et see ajamahukas töö oli suhteliselt pingeline kõikidele isikutele, kes vähemal või rohkemal määral selle auto tegemisega seotud olid. Tänu mõistvale suhtumisele aga õnneks sain oma töödega plaanitud ajaks valmis, sest et juba täna sõidab see auto treileri peal kodu poole tagasi.
Perfektsest tööst on asi muidugi kaugel, sest et lakipind vajab veel poleerimist ja tolmutäpid likvideerimist. Seda aga ei saa ma enne teha, kui lakk on korralikult läbi kuivanud. Nii et see töö ja pisivigade likvideerimine jääb millalgi kaugemasse tulevikku, kui "Corvette" on kokku pandud, mootor ja käigukast küljes jne. jne.

Mis ma ise sellest, roppu moodi aega nõudnud tööst arvan ?
Mina ei arva midagi, vaid jään ootama omaniku arvamust, et mida tema ütleb, kui ta ükskord autot oma silmaga näeb.
Nagu ma eespool juba mainisin, oli sellise disainlahendusega töö mul nö. "esimene vasikas"- ülekantud tähenduses. Tagantjärgi võiks öelda, et see esimene vasikas päris aia taha ei läinud, kuid aeda sisse ka ei jäänud. Pigem jäi kõhtupidi röötsakile aiavärava otsa rippuma.
Nii et alati on sellist tööd võimalik ka veel paremini teha.

239. Peatükk: "Corvette" värvimine.

2009-09-04T00:31:00.005+03:00

Lõpuks on "Corvette" omadega värvikambrisse jõudnud.
Vahepeal oli vägisi tunne, et mida rohkem asi finaali poole kisub, seda enam tuleb ette igasuguseid ootamatuid probleeme, mis võivad esialgsed plaanid pea peale pöörata. Kõike vahejuhtumisi ma ei hakka vast ette kandma, kuid seekordne kambrissetulek on mul tegelikult teine. Ma oleksin esialgsete plaanide järgi pidanud juba esmaspäeval kohal olema ja autot värvimiseks ette valmistama, kui mul poleks tol päeval "Corvette" tagapaneel paigaldamise käigus auto küljest maha libisenud. Selle tagajärjel tekkis paneeli alla serva üks 2 cm. pikkune mõra ja muidugimõista oli tookordsel värvimisel kriips peal. Siis tuli hakata operatiivselt otsima klaasplasti jaoks liimi, klaasriiet ja katkine koht ära parandada. Jälle ajakadu.

Erinevaid probleeme selle autoga seoses oli rohkem, kui arvatagi oskasin, kuid lõpuks kõigi hädade kiuste toimetasin poolenisti kinnikaetud auto värvikambrisse, kus siis toimus veel see nö. lõplik katmine:

Riidest katusele mõeldud plastkate:

Kolme tunni möödudes oli autol ning detailidel lõpuks kaks ja pool kihti tumesinist värvi peal. Värviks oli valitud Corvette-i koodi järgi võetud "Dark Blue metallic", kuigi piltidel tundub auto suisa must olevat:

Niimoodi ilma lakita jäigi ta mul homset päeva ootama. Siis hakkab auto kallal veidi kunstipärasem töö pihta. Mis selleks olema saab ja kuidas ta mul välja kukub, saate juba täna õhtul teada.

238. Peatükk: Krunditud "Corvette" ja muud juttu.

2009-08-20T02:17:00.007+03:00

Enne põhiteema juurde asumist ma tahaksin esitleda ühte inimest, täpsemalt öeldes naisterahvast ja tema tehtud pilte mõni aeg tagasi toimunud üritusest "Kindral Laidoneri Memoriaal 2009".

Paljud huvilised ja üritusel osalejad on juba tema pildialbumi ning selle sisuga kursis, kuid ma "ärkasin" alles nüüd, kui mõni päev tagasi otsustasin selle naisterahva fototöödele veidike reklaami teha.
Aga parem hilja, kui mitte kunagi. (Või nagu irvhambad ütlevad et "Parem Hilja, kui Mari.")
Fotograafi nimi pole muidugi kumbki neist kahest eelnimetatust, vaid hoopis Pille Russi ja tema meeleolukaid fotojäädvustusi sellest üritusest saab vaadata siit.
Kõigepealt ma muidugi kirjutasin talle avalduse selle albumi avalikuks esitamiseks siin lehel, sest et osad inimesed võibolla ei taha, kui nende töid niiviisi omavoliliselt eksponeeritakse. See-eest avaldusele tuli peene käekirjaga kirjutatud positiivne vastus.
Nii et seekord mul (veel) vedas.

Ütleks et hea silm(avaade) peab ikka mõnel olema, kes oskab neid hetki nii hästi murdosa sekundi jooksul tabada. Sellega on vist nii, et kuidas seda kellelegi antud on. Minul oleks antud isiku asemel paljud detailid võibolla üldse hoopis nägemata/pildistamata jäänud. Nii et seda pildigaleriid vaadates võtab ikka tunnustavalt mõmisema küll.

Aga mis nüüd sellesse "Corvette" puutub, siis temaga tegelemine edeneb. Tasapisi küll, kuid ühtlases tempos.
Mõni aeg tagasi sai auto üleni paksult kahe täitevkrundikihiga kaetud ja samas hakkasin teda jupphaaval ka siledaks lihvima.
Mõned pildid vahepeal toimunust:

Ütleks et see esiots ilma kapoti ja mootorita näeb sellisel kujul ikka väga veider välja. Autot nagu poleks ollagi.

"Pagasiruum":

Parempoolne tagatiib:

Parempoolne uks:

Kapott:

Tema oli nii suur, et ei mahtunud mul pukkide peal seistes ühekorraga pildi pealegi.

Kusjuures mu aimdus osutus õigeks, et kapotiga on hulk tööd.
Lisaks sellele, et ma pidin ta auto küljest ära tõstma, oli ta sama raske, nagu minu patukoorem ning samuti tuli mul teda peale esimest täitevkruntimist ja hööveldamist siit-sealt veel korraks üle pahteldada, kuna laineid ja lohke oli veel päris mitmeid sees. Nii et nagu ma peale pahteldustöid arvasin, sellest kolmekordsest täitevkruntimiskorrast ei saanud tema puhul ei üle ega ümber.
Nüüd aga peaks ta olema juba talutavamas konditsioonis. Selles mõttes talutavamas konditsioonis, et kui ta koos autoga ükskord värvi ja laki alla saab, siis jätab ta vast mõnevõrra korralikuma/siledama mulje, kui tööde algusfaasis.

237. Peatükk: Corvette kapoti ja esistange esimene kruntimine.

2009-08-13T12:12:00.004+03:00

Selle kapoti hööveldamise ja pahteldamisega on nüüd läinud küll üksjagu aega, kuna ta oli suhteliselt lahmakas detail, kuid eile sai ta siiski koos esistange pealmise osaga esimest korda täitevkrundi alla.
Nagu arvata võis, siis kahest pahtelduskorrast ei piisanud, et see kapott mingitki kuju hakkaks võtma. Siit-sealt vajas ta veel täiendavat lisapahteldust ning hööveldamist/lihvimist.
Tegelikult nõudis kõige rohkem aega see esistange ja kapoti esiserva vahe ühtlaseks lihvimine. Lisaks sellele pidid servad ühel tasapinnal olema. Nii et mõneti selline täppisteaduse moodi töö.
Enne kapoti kolmandat täitevkruntimist mul tuleb ta auto küljest korraks ära võtta, et ma saaksin siledamaks lihvida ka seda serva, mis kapoti avanedes esistange varju jääb. Auto küljes on seda praktiliselt võimatu teha.
Läks aega, mis ta läks, aga sel ajal, kui normaalsed inimesed magasid, hakkas üks ebanormaalne Corvette juures kattepaberiga ragistama, et auto kruntimiseks kinni katta:

Ja paari tunni möödudes oligi kaks täitevkrundi kihti peal:

Täna tuleb siis koos kapoti ja esistangega uksed ette võtta ja hakata vaatama, kui kõverad nad on ja kas neid õnnestub höövliga veidi sirgemaks lükata. Ehk saavad need detailid ka täna omale mõne kihi täitevkrunti selga.

236. Peatükk: "Lincoln" valmiskujul ning "Corvette" pahteldustööd.

2009-08-11T22:41:00.012+03:00

Seljataha jäänud pühapäeval toimus siis pidulik "Lincolni" üleandmine auto omanikule.
Ütleme nii, et selle nelja päeva sisse, mil ma temaga tegelesin, mahtus igasuguseid asju: küll häid ja ka mitte nii häid. Viimaseid siis minust mitteolenevatel põhjustel. Aga nagu öeldakse: Lõpp hea- kõik hea.
Minu jaoks oli põhiline, et auto lubatud päevaks valmis saaks ja siis tuli selle nimel tegutseda kohati ka üsna operatiivselt. Kuna konkreetne sõiduk kuulub veel naisterahvale, siis seda enam oli põhjust "auru juurde" panna. Ma arvan, et sellega on vast kõik kursis, mis siis juhtuma hakkab, kui üks noor naine väga kurjaks saab, et mõnda temale lubatud asja ei suudetud täita.
Vat siis on tüli majas ! Hoobilt kohe.
Õnneks oli "Lincolni" omaniku näol tegu rahuliku ja positiivse inimesega, kes ei teinud sellest (vähemalt minu arust) erilist probleemi, kui esialgse kokkulepitud aja asemel auto üleandmine mõned tunnid edasi lükkus, sest et ma ei osanud tegelikult ka arvata, et poleerimine ja vahatamine nii kaua aega võivad võtta.
Senikaua, kuni ma autot vahatasin, puhastas tema klaase, et "Lincoln" ikka oma nime vääriline oleks.

Nagu ma juba mainisin, olid auto värvkatte poleerimine ja vahatamine kaks kõige suuremat ajaröövlit. Kuna kogu selle aja jooksul, mil "Lincoln" praeguse omaniku käes on olnud, polnud poleerimistöid mitte keegi teinud, siis oli mul tükk tööd, et see kriimuline ja tuhm lakipind uuesti läikima saada.
Aga valmis ta sai ja kahepeale puhtaks küürituna nägi auto lõpuks päris viisakas välja:

Kui ma kunagi rikkaks peaksin saama, siis ostan omale ka niisuguse "Lincolni". Mis sest, et neid USA päritoluga sõidukeid, mis mulle meeldivad, on kaugelt üle (mitme)kümne.

Kuna "Lincolni" peale kulus neli päeva sujuvalt ära, siis seetõttu jäid "Corvette" juures tehtavad tööd mõnevõrra tahaplaanile.
Selle paari päeva jooksul olen peamiselt tegelenud kapoti pahteldamise ning hööveldusega. Kõige rohkem tööd nõudis juhipoolne, klaasplastiga parandatud kapotipool. Teda oli küll mingi aeg tehtud, kuid ta vajas sellegipoolest täiendavat pahteldust ja lihvimist.

Siin pildil on siis peale veetud esimene pahtlikiht:

Kui too kuiv, lihvisin pinna ühtlasemaks ning vedasin peale teise kihi. Sedakorda siis juba laiema pindalaga:

Kui ka teine kiht kuiv, võtsin höövli kätte ning asusin lihvima.
Ausalt öeldes, ega see eriti lihtne pole: nõgusaid ja kumeraid pindu on päris palju, nii et tema kujusse voolimine võttis aega üksjagu. Kui ma tavaliselt olen saanud suurematel pindadel enamvähem kahe pahtelduskorraga hakkama, siis see kapott tahab suht suure tõenäosusega veel üht pahtlikihti ja hööveldust saada, sest et ta on ikka omajagu "laines":

Selle nädala keskel võib aga juba hakata mõtlema "Corvette" kahekordse täitevkruntimise peale. Kahekordse täitevkrundiga katmise all ma pidasin silmas siis kapotti, esistange pealmist pinda ning uksi.
Ka kolmekordne täitevkrundiga katmine ja hööveldamine pole välistatud.
Kuna uksed on tal samamoodi plastikust nagu terve autogi, siis kõige sirgematena nad ei tundunud. Nii et mul tuleb ka nood detailid kõigepealt höövliga üle lihvida ning seejärel, kui täitevkrunt peal, nad paralleelselt kapoti ja esistangega üle käia.
Siis on ehk lootust, et nende välispind ei loperda enam nii jubedalt, kui praegu.

235. Peatükk: Corvette esistange lihvimine.

2009-08-06T10:42:00.008+03:00

Eile hakkasin otsast tegelema kahe kõige rohkem aega nõudva detailiga: kapoti ning esistangega.
Eelmises peatükis ma rääkisin paarist mõrast, mis selle plastikust kapoti esiserva sees olid. Välja näevad nad niisugused:

Peale targemate inimestega konsulteerimist lihvisin nendele pragunenud kohtadele süvendid sisse. Seejärel otsisin välja klaasplasti parandamiseks mõeldud liimi ning täitsin tollega viga saanud kohad:

Senikaua kui liim kuivas (lihvimiskuiv oli ta juba u. tunni möödudes), hakkasin esistangelt vana värvi ja pahtlit maha lihvima, sest et värvil ja lakil olid mõrad sees. Kuna neid oli rohkem kui üks või kaks, siis tuli terve stange puhtaks lihvida, mis võttis omajagu aega:

Kuna esistange on mingisugusest imelikust, pehmet sorti plastikust tehtud, mis vähimagi vajutuse peale paindub, siis selle jaoks sai soetatud spetsiaalset plastikupahtlit, mis kuivanuna jääb samamoodi elastseks. Parandada saab ka tavalise täitepahtliga, aga kuna kõnealune detail on suhteliselt elastne, siis võib juhtuda, et kui miski stange peale toetub, siis ei anna pind niipalju järgi ja võivad uuesti mõrad sisse tulla.
Pahtel näeb välja selline:

Siin pildil on juba kaks pahtlikihti peal, mis samas ka juba ära lihvitud:

Kolmas ja (loodetavasti) viimane kiht:

Niikaua, kui plastikupahtel kuivas, lihvisin höövliga kapoti üle, et vaadata, mis ta endast kujutab ja kui kõver ta üldse olla võib.
Asi väga hull ei ole, kuigi eks seda pahteldamist, lihvimist ja voolimist on üksjagu. Keegi on enne mind juba tema kallal ka mingeid pahteldustöid teinud:

Eile veeres sahinal garaažiuste taha ka see Lincoln, millele ma mõni aeg tagasi mõningaid väikeseid värviparandustöid tegin. Lisaks enda töövigadele, mis ma lubasin oma kulu ja kirjadega ringi teha, tuleb kuidagimoodi ära likvideerida juhiuksel asuv mõlk ja mõned kriimud. Ka poleerimine ja vahatamine ei teeks sellele autole halba:

234. Peatükk: Corvette paneelivahede lihvimine.

2009-08-04T21:54:00.008+03:00

Selle paari päeva jooksul püüdsin kõigepealt paika saada Corvette tagapaneeli ning esimese stange ja kapoti vahekaugused. Kuigi tagapaneel oli uus, siiski nende klaasplastist keredetailidega on, nagu nendega on: valuvormist võetuna ei pruugi nad millimeetri pealt auto keredetailidega klappida. Nii mul tuligi seda tagapaneeli serva, mis kattub tagatiibade ja auto tagumise osaga, hakata omavoliliselt liivapaberiga sirgemaks lihvima, sest et paneeli serv "lainetas" ikka päris korralikult. Kui ühes kohas oli paneelide vahe u. 2 mm, siis paarkümmend cm. edasi läks tagapaneeli serv juba peaaegu üle auto tagumise kereosa.

Mind hoiatati juba alguses, et tagapaneeli eemaldamine ei ole mitte kõige kergemate killast. Ega neid polte ja mutreid oli päris üksjagu. Samas ma ei oleks saanud seda paneeli auto külge kinnitatult teha, nii et paratamatult tuli mul ta küljest ära võtta:

Kui tagapaneel lõpuks tervena ja ühes tükis kätte saadud, siis hakkas alles õige "tants ja trall" peale: Kõigepealt märkisin ära need kohad, kust tuli seda halli plastikut vähemaks lihvida, et ta serv üle auto tagaosa ääre ei ulatuks. Seejärel panin paneeli tagasi ja nihutasin niipalju sissepoole, et ta poldiotstele toetuma jäi. Nii sain vajaduse korral lihvitud serva kontrollida ja samas ka paneelide vahet üldisemal moel vaadata. Kui kusagilt oli vaja veel maha lihvida, tõmbasin tagapaneeli jälle autost nii palju eemale, et liivapaberiga vahele pääseksin ja lihvisin konkreetset kohta jälle vähemaks. Ühtekokku kulus mul terve tagapaneeli vahe reguleerimise, lihvimise ja sobitamise peale kusagil 5 tundi. Praeguseks on veel siit-sealt mõni serv või nurk teha, aga üldjoontes istub ta juba enam-vähem paika ning vahe jookseb samuti ühtlaselt.
Esmapilgul võib jääda küll mulje, et "no mis see tegemine siis ära ei ole" aga tegutsema hakates ei saa arugi, kuidas aeg lendab.

Kui tagapaneel oli selline vähe lihtsamat sorti töö, siis kapoti ja esistange juures ma mõtlesin päris tükk aega, mis nendega saab. Kapott on võrreldes ustega suhteliselt otse. See tähendab et vahed võrreldes ustega on paigas, kuid kapoti esiots, mis ulatub stangeni, on kummaltki poolt 5 mm erinev. Eesti keeles öelduna tähendab siis seda, et juhipoolne kapoti ja esistange vahe on 5 mm, parempoolne aga ligi 1 cm lai. Esistange ise on paigas.
Ma ei tea, aga kaldun arvama, et kapotiga on sama lugu, mis ma natuke aega tagasi rääkisin vormist võetud klaasplastist detailide kohta. Et neil ei pruugi nurgad ja servad nii hästi ühilduda, kui näiteks stantsi alt tulnud plekist keredetailidel.
Tagatipuks avastasin kapoti esiservast kolm, ligi sentimeetri pikkust mõra. Need tuleb mul homme klaasplasti parandusliimiga korda teha.
Ega sellest tavalisest, pahtliga mõrade täitmisest suurt tolku pole, sest et siis võivad nad samadesse kohtadesse mõne aja pärast uuesti sisse tulla ja kogu eelnev töö on asjata vaev.
Eks näis, kuidas kõik need toimetused homme minema hakkavad. Siis on ehk lootust ka mõnevõrra rohkemat pildimaterjali esitada.

233. Peatükk: "Moskvitši" katuse puhastustööd.

2009-08-02T18:21:00.015+03:00

See nädal möödus enamjaolt "Moskvitši" katuse kallal toimetades.
Kuna katuseplekk on tal suhteliselt õhuke ja ilma korraliku tugevduskarkassita, siis iseenesestmõista ei tohtinud sellist lahmakat detaili vanast värvist jms. liivapritsiga puhastada, vaid pidin kasutama sama pinnatöötluse metoodikat, nagu musta "Cadillaci" puhulgi.
Esiakna raami (tänapäeval nimetatakse neid vist A-piilariteks) oli keegi juba kunagi keevitanud. See aga nägi suhteliselt niru välja: keevituspaigad olid nagu kaugelt peale "visatud". Nii et ma pidin neid kohti kahekomponentse tinapahtliga tasandama hakkama.
Siinsetel piltidel on jäädvustatud esimene tinapahtli kiht, mis on ühtlasi juba ka maha lihvitud:

Kui ma mitmepäevase töö tulemusena olin katuselt selle vana kultuurkihi eemaldanud, siis avanev vaatepilt võttis päris tõsiseks.
Katuseplekk on "pehmelt öeldes" nagu kuumaastik: mõlgi kõrval on muhk ja muhu kõrval jälle lohk. Tagatipuks pole katuseplekk ka veel trimmis, vaid kerge vajutamise tõttu hakkab käe all "lippadi-loppadi" tegema. See aga tähendab seda, et suht suure tõenäosusega peab plekksepp katusepleki "söepulga" ja vastava keevitusaparaadi abil pingesse ajama ning see omakorda tähendab seda, et mul tuleb millalgi katus üleni lauspahtli alla tõmmata:

Siinsetel piltidel olevad detailid said juba teistkordse kihi tinapahtlit peale:

Kui ma katusepleki puhastamisega olin ükskord ühele poole saanud, siis hakkasin kuumaõhupuhuriga katuse liitekohtadelt tehases pealekantud tina eemaldama:

Eesti üks kõige parema töökvaliteediga, vanade sõidukite taastaja Märt Aarne on öelnud, et kunagise N.Liidu päritoluga autodel varjab selline paks tinakiht kehvasti tehtud plekitöid.
Ja alljärgnevatelt piltidelt võib näha, et tal oli selles suhtes õigus:

Katuse ning parempoolse tagatiiva liitekoht, mis tina alt välja ilmus:

Juhipoolne liitekoht:

Tundub et keevitusest ei ole ka nendes kohtades pääsu.

Kahe katusepleki liitekoht juhipoolselt küljelt vaadatuna:

Sama asi kõrvalistuja poolt vaadatuna. Ka siin on rooste ennast paari kohta korralikult sisse söönud:

Nüüd millalgi saabuval nädalal peaks tegema koos "Moskvitši" omaniku ja plekksepaga auto juures ühe "konsiiliumi" ja arutama, mis sellest katusest edasi saab. Kuidas teda teha, mismoodi teha jne. jne. sest et ka kere juures on päris mitmeid kohti, mis nüüd peale liivapritsis käiku keevitamist tahaksid saada.

Kuna selle "Moskvitšiga" läheb nüüd plekksepal "veidi" aega, siis senikaua, et aeg niisama tühja ei veereks, toodi mulle töösse aga üks järjekordne USA päritoluga sõiduk:

Teadjamad said juba aru, et tegu on Chevrolet Corvettega.
Sellest autost peaks tulema siis üks järjekordne hobisõiduk. Seda kinnitab see asjaolu, et peale värvimistöid tehakse autole ka mõnevõrra spetsiifiline disain. Missugune see olema saab, ma praegu ei ütle, vaid teen temast juttu siis, kui aeg sinnamaale jõuab.

Pildile sattus ka üks autoga seonduvatest tegelastest:

See sõiduk saab siis sisustama nii homset päeva, kui ka järgnevat paari-kolme nädalat.

232. Peatükk: Veidikene Pobijuttu, veidikene Mossejuttu ja mõned pildid "Cadillacist".

2009-07-23T23:09:00.025+03:00

Eelmine nädalavahetus toimus Haapsalus USA-raua kummardajate iga-aastane kokkutulek.
Mina sinna ajapuuduse tõttu ei jõudnud, sellepärast pole mul üritusest ka mingeid muljeid jagada. Pigem vaatasin netist pilte, mida üks või teine osaleja/külastaja oli oma aparaadiga teinud.
Kõikide tehtud piltide hulgast paelus mu tähelepanu ühe Chevy Camaro omaniku, kodanik Oldermanni fotojäädvustused äsjavalminud "Cadillacist". Küsisin pildimeistri käest, et kas ma võin paari tema tehtud fotot enda kirjatüki illustreerimiseks kasutada ja luba mulle anti.
Korralike piltide peal näeb see "Cadillac" valmiskujul välja selline:

Mina muidugi antud vaatepildiga rahul olla ei saa, sest et üksikud pisivead on ikkagi sees, mida ma tean selle auto juures olevat.
Nii et ma olen oma töö(de) suhtes jätkuvalt kriitiline- alati on võimalik veel paremini teha.

Keeraks nüüd aga jutu 180 kraadi teisipidi ja jätkaks hoopis teistel teemadel.
Mõni päev tagasi helises telefon ja torust kostuv hääl rääkis mulle vääääga pika jutu. Sooviti teada, mida ma arvan ühe N. Liidu sõiduauto, täpsemalt öeldes "Moskvitši 423" tegemisest. Mul esialgu ei visanud "pilti ette", et mida see masin endast kujutab, kuid omanik seletas mulle vurinal auto üldkuju ära, nii et midagi hakkas mu häguses mälupildis paika loksuma.

See konkreetne masin oli N.Liidu ajal kohe algselt mõeldud "tööhobuseks". Temaga sõitsid ringi igasugused esimehed, kaubavedajad, brigadirid, varustajad jne. jne.
Kuna teda kasutati ka kui eelmainit tööhobust, siis otseloomulikult võeti sellisest autost ka viimast, nii et sõidukõlbulikke isendeid on tänaseks väga vähe järgi jäänud. Selle konkreetse mudeli, "423"-e oletatav tootmisarv jäi kusagile 1500 auto kanti. Enamus neist on oma maise teekonna juba paraku lõpetanud, nii et iga selline säilinud isend on juba omaette väärtus.

Ma siis endamisi mõtlesin et "GAZ 21"-te olen ma teinud(see, mille plekitöö oli täiesti p.... ja millest ei saanudki korralikku autot), "GAZ 24"-ja samuti. Siis Sapakat olen teinud ja miilitsavärvides "UAZ"-i olen teinud. "Pobeda" on plekitöödes, mida mul on samuti lootust varsti tegema hakata ja millest ma ka kohevarsti räägin, aga "Moskvitš"- eriti veel universaalkerega ja veel nii vana mudel- mu tööde nimistust puudub.

Ma siis mõmisesin mõnda aega toru otsas, kuid pikalt mul seda teha ei lastud, vaid leppisime omanikuga aja kokku ning läksime operatiivkorras tulevast tööd üle vaatama.

Kui omanik auto mõned aastad tagasi ostis, siis nägi see "Moskvitš" niisugune välja:

Seejärel otsis ta hulk aega mõnda pädevat plekkseppa, kes oleks nõus auto ette võtma. Ega see eriti lihtne ei olnud, sest et 90% Eestis resideeruvatest plekkseppadest ei viitsi nii suurt tööd ette võtta. Enamus klopib siit-sealt selle tiiva või ukse välja, kasseerib raha sisse ja asi unustatud. See konkreetne auto vajas aga rohkemat, kui niisugune "pinnapealne kolkimine". Nii et otsimisega läks aega.
Lõpuks õnnestus "Moskvitši" omanikul üks plekksepp ikkagi leida, kes lubas siis töö ette võtta ja tegema hakata.
Mingi aega helistati omanikule ning nõuti uusi esitiibasid. Auto omanikul polnud neid aga too moment(kõik see toimus u. 2 aastat tagasi) mitte kusagilt võtta. Olgugi, et ta oli foorumites ja vanade autode/varuosade müügikuulutusi süstemaatiliselt "kamminud". Kuna tiibasid polnud, siis soovitati plekksepal mõni teine detail ette võtta. Ehk lähiaja jooksul ilmuvad tiivad ka lagedale.
Läks hea jupp aega mööda, kui "Moskvitši" omanik sattus pooljuhuslikult sinnakanti, kus tema hobisõiduk plekitöödes oli. Vaatepilt aga tegi päris tõsiseks, sest et plekksepp oli peale nende omavahelist viimast telefonikõnet auto õue lükanud ja kilega kinni katnud. Noh, et vesi ja lumi sisse ei sajaks või nii....
Sellest kilega haljakslastud auto katmisest polnud aga suurt tolku, sest et niiskus oli sellegipoolest plekile ligi pääsenud. Nii et terve auto oli stabiilselt väikeseid punakaspruune roostetäppe ja laike täis.
Detailidesse ma vast ei laskuks, mis aadress tollele plekksepale öeldi, kuhupoole ta võiks astuma hakata, aga ühesõnaga- tuli jälle ette võtta teekond liivapritsi töökotta.

Teistkordselt liivapritsi alt tulnuna ning krundituna veeretati ta juba ühe automaalri juurde, kes lubas asja kohe ette võtta. See toimus selle aasta Märtsis. Ma rõhutaks, et plekitöödes oli see auto kaks(!) aastat. Mis temaga seal nii kaua tehti, ma ei tea.
Nüüd, millalgi autot uurima minnes pidi "Moskvitši" omanik jälle peaaegu rabanduse saama: Auto seisis tolmusena, liivapritsitult ja rohelise happekrundiga kaetuna nurgas, kattepaberi kuhjade all ja selle aja jooksul, s.t. Märtsist Juulini, oli too automaaler suutnud ära pahteldada ainult tagaluugi, (vist) kaks ust ja tagatipuks oli kere selle seismisega uuesti pindmise roostega koos.
Ühesõnaga- üks järjekordne kummivenitamine ja tulemust mitte mingisugust.

Kui ma seda autot vaatamas käisin ja olin need lood ära kuulanud, siis mulle jäi mulje, justkui poleks seda MaSu-t mitte kusagil. Vähemalt neil kahel tegelasel küll mitte, kes seda autot pidid tegema. See auto oli mõlema tegelase garaažis nagu mingisugune üleliigne detail, mida ühest nurgast teise veeretati, et ta jalus ei vedeleks ja vahepeal, kui meelde tuli, siis tegeleti temaga ka. Noh... nii... umbes 10 minutit.

Peale "Moskvitši" omanikuga kohtumist ja jutuajamist/arutlemist ma jäin mõtlema, et see auto on küll enamat väärt, kui niisugune nurgast nurka lohistamine ja otsustasin, et võtan ta töösse.
Omanik lisas veel, et ta on nõus ka ise mõningaid töid tegema, sest et ta tahab, et selle auto valmimisel oleks ka tema enda käsi mängus. Mitte nii, et ta toob auto töösse, vajaduse korral "köhib pappi" ja pärast tuleb valmis saanud sõidukile töökotta järgi.
Minul polnud suurt midagi selle vastu, kui omanik soovib enda sõidukit ise ka meisterdada ja nii me siis hakkasime maad kuulama, kunas õnnestuks see "Moskvitš" uuesti(nüüd juba kolmas kord) liivapritsi viia.

Võiks öelda, et meil vedas nii ilma, kui ka päevaga. Ilm oli ilus ja liivapritsitöid oldi ka nõus tehtama. Nii et ma organiseerisin kibekiirelt treileri ja me toimetasime auto tema viimasest, poole aasta pikkuseks veninud peatuspaigast minema.
Tagapaneelil on näha viimase automaalri "töötegemise" tulemus:

"Nõuka-aegne" gaasikeevitus:

Liivapritsitöökotta jõudes hakkasime operatiivselt "Moskvitši" küljest detaile ära kruvima(stanged, tiivad jms.) Kuigi nad olid siit-sealt enamasti mõne poldiga kinni, ega see eriti hästi ei tahtnud õnnestuda. Nii et me pusserdasime kusagil üks tund aega selle praadiva päikese all.
Plekkide kruvimisega oli kiire seetõttu, et liivapritsitööde tegija sai ta põhimõtteliselt otsekohe ette võtta. Osalt kiirustasime aga ka seetõttu, et ma jõuaksin garaaži juurde, kus mind ootas juba ees "Pobeda" omanik.

Teatavasti mõni aeg tagasi kirjutasin paar peatükki ühest "Pobedast", mis peale liivapritsis käiku sõitis plekksepa töökoja juurde. Too plekksepp aga teatas peale kuuajalist mõtlemist ning takseerimist auto juures, et see kere on omadega nii läbi, et tema seda tööd küll teha ei viitsi ja ta paneb oma erialase ameti üldse maha.
Nii mul tuligi see "lipp-lipi peal, lapp-lapi peal"-tüüpi keevitatud kerega Pobi enda juurde vedada, kus ta siis jäi määramata ajaks edasist saatust ootama.
Arutasime omanikuga, et nii seda asja jätta ei või ning panime vastavasse vanatehnikafoorumisse töökuulutuse üles. Ehk keegi on nõus ikkagi teda tegema.
Huvilisi, kes kohapeal autot vaatamas käis, oli ainult 2 tükki. Kui esimene neist jättis jutu poolest üsnagi asjatundliku mulje, siis teine, hilisem tegelane, oli küll sellise jutuga, et "siin ei saa küll midagi muud teha, kui et paneme lapi peale".
Peale teise "plekksepa" või õigemini rätsepa lahkumist otsustasime koos omanikuga, et see tegelane tuleb küll kukele saata. Niisugust jama, nagu too vend suust välja ajas, polnud tükk aega kuulnud.

Aeg läks, Pobi seisis ja ootas.
Mõni aeg hiljem helistas "Pobeda" omanik ja ütles, et ta leidis "Kuldsest Börsist" ühe kuulutuse, kus oli kirjas, et Tallinnas pakutakse müüa "Pobeda" keret. Keevitustööd olevat küll tehtud, aga et selle auto ost jälle järjekordne "põrsas kotis" poleks, siis kindluse mõttes võiksime ta koos üle vaadata.
Tuligi ette võtta teekond pealinna.
Keevitustöid oli "Pealinna Pobil" küll tehtud, kuid need olid suhteliselt enam-vähem. Autot polnud keegi pahteldanud ega värvinud. Vaid krunt oli peale lastud, et õhuniiskus keevitatud kohtadele väga ligi ei pääseks. Kuna Tallinna "Pobeda" oli tunduvalt paremaks konditsioonis, kui see, mis esialgu töösse sai võetud, siis langetati see raske otsus ja "Pealinna Pobi" muutus "Taaralinna Pobiks".

Esimene käik oli jällegi liivapritsitöökotta. Seal mulistati talle pärast pritsitöid happekrunt ja mingi roosa kattekrunt peale ning samas värviti tal ühe valuga ka sillad ja koopaplekid musta veoauto raamivärviga üle.
Nii et lõpptulemus jäi niisugune:

Siin on näha mõningaid keevituskohti, mida eelmine omanik pole viitsinud käiaga siledaks lihvida:

Salongipõrand:

Eestvaade:

Täna kutsuti kohale ka see plekksepp, kes esimesena autot vaatamas käis. "Pobeda" omanik oli valmis trükkinud ka "käsulauad", ehk siis kirja pannud punktid, missugused kohad missugusel määral plekitööd vajaksid.
Kui sellega asi ühel pool, vinnati auto treilerile ning suund võeti plekitöökoja poole:

Õige varsti tuli plekksepp ka teisele, halvemas seisukorras kerele järgi. Too viidi samasse kohta, kuhu eelminegi auto läks. Teiselt kerelt saab plekksepp ehk omale mingeid spetsiifilise kujuga tükke lõigata, juhul kui selleks vajadust peaks olema. Millekski muuks see masin enam eriti ei kõlba.

Kui "Pobeda" omanik on halvemas konditsioonis kerelt ka need puhastatud, krunditud ja värvitud sillad alt ära võtnud, siis saab sellest "Pobedast"(või mis temast veel järel on) võibolla mõni väike Jaapani pereauto, või metallist riisikauss.

Igatahes säilib väike lootus, et ehk mingi progress nüüd selle "Pobedaga" ikkagi toimub.

Kui mõlemad "Pobedad" ära saadetud, läksime "Moskvitši" omanikuga mõne aja pärast uuesti liivapritsitöökotta, et vaadata, kaugel selle auto juures tööd on.
Vaatepilt oli ilus. Silm puhkas seda haljakslastud keret vaadates:

Isegi põhja all pole midagi hooletusse jäetud. Kõik on paljas nagu porgand:

Liivaprits on välja toonud ka mõned läbiroostetanud kohad, mida tookordne plekksepp ei viitsinud teha:

Eesistujate jalgealune:

Armatuurlaud ja selle alune. Punktitatud "lappe" on ikka üksjagu:

Kapotialune, millest mul tuleb ilmselt kõige esimesena pihta hakata ning siis järk-järgult tagumise otsa poole edasi liikuda:

Juhul kui nüüd homme lastakse kerele peale ka happekrunt, värvitakse eelmainit musta raamivärviga ära sillad ning koopaplekid, siis veereb see auto suht suure tõenäosusega esmaspäeval minu juurde, kus ma siis hakkan tal keevitamist vajavaid kohti üles märkima ja samas ka otsapidi katuselt ning kapotilt vana värvi eemaldama.

231: Wildcat-i kapoti ja tagaluugi sisepindade lihvimine.

2009-07-18T03:27:00.041+03:00

Enne põhijutu juurde asumist ütleksin, et Pärnus toimunud "Kindral Laidoneri Memoriaal 2009" üritusest on mul tehtud sõidust osa võtnud autodest paar videoklippi.
Nii et kes seda veel ei teadnud, saab neid siis vastavast peatükist vaadata.

Vahepeal on toimunud niipalju, et Lincoln, millele ma mõningaid värviparandustöid tegin, läks eelmisel pühapäeval koos omanikuga Tallinna poole tagasi. Ehk siis teisisõnu, auto sai valmis selleks ajaks nagu ma lubasin ja kuna ma arvasin ta valmis saavat. Omanik jäi (vist) üldjoontes autoga rahule. Mina muidugi seevastu mitte, sest et värvimise käigus tuli välja paar üksikut liivapaberikriimu jms. defekti ning päris lõplikult tolmuvabaks ma neid detaile ka ikka ei saanud- olgugi, et pärast sai teda veel siit-sealt poleeritud ja puhastatud.
Need väikesed vead ma lubasin oma kulu ja kirjadega ära parandada.

Ega selle värvimisega oli üks paras "kebernidze", sest et kood oli ukse sees asuval lipikul olemas küll, aga konkreetselt seda tooni värvimüüjal andmebaasis ei olnudki. Mõtlesime ja arutasime seda asja nii- ja naapidi, kuid ega mul ei jäänud muud üle, kui et võtta auto küljest bensiinipaagi luuk ning hakata tolle järgi sobivat värvitooni valima.
Kusjuures väga imelik hõbedane värv oli: päevavalguslampide käes paistis ta peaagu et helesinise metallikuna, kuid välja päikese kätte ajades oli ta autoga peaaegu et samasugune. Nii et ega algul tõmbas seest õõnsaks ikka küll, kui kattepaberid autolt ära võtsin: auto ise oli hõbedane, aga uue värvi ja laki alla saanud detailid üpris tugevalt helesinise varjundiga. Alles siis, kui auto lõplikult kokku sai ning välja päikese kätte seisma läks, vaatasin et värvitoon (vist) peaaegu sobib.

Auto üleandmise käigus jäi omanikule silma juhiuksel asuv üks väike mõlk ning paar kriimu. Nendest meil alguses muidugi juttu ei olnud, kuid Lincolni omanik soovis need kaks asja ka lasta ära likvideerida. Siis leppisime kokku, et kui ta ükskord puhkuselt tagasi tuleb, siis ma teen need juhiukse defektid ka ära ja samas poleerin ühe valuga tal auto ka üle.
Tegelikult on seda Lincolni kunagi tehtud. Kas nüüd just Eestis, aga tundub et USA-s kindlasti. Kapotil asuv lakk on kuidagi tuhmivõitu ja paaris kohas on lakimuster kahtlaselt krobeline, s.t. "apelsinikoore efekt". Samuti leidsin päevavalguslampide all, parempoolselt tagumiselt piilarilt ühe laki hajutusrandi. Ülevärvimist kinnitab ka see fakt, et kui ma hakkasin esitiibadelt ära võetud liiste lihvima, siis ühel liistul ilmus hõbedase värvi alt kuldne toon nähtavale. Nii et seegi pole võimatu, et auto on "kunagi-kusagil" kas ühe, või mõlema külje matsu saanud ja siis on terve alumine ring üle tuisatud- välja arvatud katus.
Kuna tolle auto juures oli töötempo üpris kiire, et ta lubatud ajaks valmis saaks, siis jäid mul seetõttu ka pildid tegemata.
Aga eks neid teeb siis, kui Lincolni omanik puhkuselt tagasi ja auto jälle minu juures seisab.

Kui nüüd valge Buick-i teemal juttu jätkata, siis temal ootavad värvimist veel kapott, tagaluuk, õhuvõtuava rest ning kaks tagatiibade otstesse käivat "jurakat".
Kui kapott on seest veel enam-vähem, siis tagaluugi sisepind on päris õudne.
Ma ei tea, mida auto omanik küll mõtles, kui talle öeldi, et need pinnad on nüüd värvimiseks põhimõtteliselt valmis.
Seda jama on tagaluugi sisepinnal ikka päris üksjagu: Kord on mõnes õnaruses vana värvi sakilised servad näha...

...siis tagaluugi keevitatud nurka pole keegi viitsinud pahteldada...

... ja tagatipuks oli päris mitmest kohast vana värv alt "keetma" hakanud:

Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui et hakata taldlihvijaga neid probleemsemaid kohti plekini puhtaks lihvima, sest et muidu võib mind värvimise ajal samasugune "saatus" oodata:

Tööd on küll üksjagu, aga ehk õnnestub nad niiviisi valmis meisterdada, et järgmisel nädalal saaksin nendega kambrisse minna. Siis peaks laias laastus selle autoga kõik olema.

Räägiks aga nüüd natuke tõsisemat juttu ka.

Minuni on jõudnud paarist "infoallikast" ebameeldivaid teateid mõninga(te) töö(de) kohta. Seda ma tean, et kuulda on olnud ka siit-sealt kostuvaid naaksumisi konkreetselt minu enda ja minu töiste tegemiste suhtes, aga see on teine teema.
Alljärgnev jutt räägib rohkem tehtud tööst valmiskujul.
Et minust valesti aru ei saadaks, ütlen veel ette ära, et minu tutvusringkonda kuuluvate inimestega, kellega ma lävin, alljärgnevas jutus tegu pole.

Detailset infot auto(de) enda kohta ma enne ei avalda, kui see (või isegi mitu) rahulolematu(t) isik(ut) minuga ise ühendust võtab. Põhjus olevat olnud aja jooksul värvkatte alt esile kerkinud pinnadefektidega.
Kuna tegu oli just sellis(t)e auto(de)ga, milledelt vana, kunagi USA-s mitu-setu korda pealekantud värve jms. kraami plekini puhtaks ei võetud ja keevitatud on selliseid kohti, kus kereplekk võib nii sõitude tagajärjel "vibreerida", kui ka meie kliima tõttu "mängida", siis nüüd on mõningad detailid hakanud aja jooksul oma iseloomu näitama ja mõnda kohta on paar mõra sisse tulnud.
Ma ei tea, kui suured või väikesed need mõrad konkreetses kohtades olla võivad, sest et autot (või autosid) ennast pole mulle keegi millegipärast näitama tulnud.
Seetõttu panebki mõnevõrra imestama selline asi, et selle asemel, et võtta minuga ühendust, rääkida probleem ära ning koos põhjus ja seejärel sellele mingi lahendus leida, otsustab omanik millegipärast asja suure kella külge panna ning kuulutada poolele ilmale, kuidas "auto on täiesti perse keeratud".
Sellised auto(de) kere(de)le tekkinud halvad üllatused ajaksid iseenesestmõistetavalt igaühel hinge täis, kuid taoline, "Slipknoti"-stiilis lõugamine ja auto juures märatsemine, nagu mulle seda kumbki "infoallikas" ilmekalt illustreeris, ei muuda probleemi olematuks.
Täpsustuseks olgu öeldud, et kumbki neist "informaatoritest" pole USA päritolu autodega, või üldse vanemate autodega seotud.

Kusjuures ma mõtlesin tükk aega, et kas teen nüüd sellest intsidendist juttu või mitte. Lõpuks otsustasin, et kui probleemidest ei räägita, siis nendele pole lootustki mingit lahendust leida. Käega löömine ja/või probleemide mittetunnistamine taolisi asju ei paranda.
Seepärast otsustasin, et edaspidiste sarnaste probleemide vältimiseks paneksin ühe jutu kirja, et inimesed, kes vanade autodega veel ei tegele, aga soovivad hakata tegelema, võiksid kõigepealt omale selgeks teha mõningad punktid, mis neid taolisel "Kolgata teel" ees võib oodata.
Need on mul laenatud, ma julgeks öelda et Eesti ühe parima autoplekksepa/kerede taastaja, Märt Aarne kodulehelt, milledele ma lisasin juurde omapoolsed täiendused lähtuvalt enda erialast:

1) Auto restaureerimine/renoveerimine on alati kallim, kui sa alguses arvad.

See tähendab seda, et esialgne öeldud või kokkulepitud eelarve võib raginal lõhki minna, sest et mitte ükski, konkreetset autot tegema hakkav tööline ei näe, mis kunagi, x-ajajärgus pealekantud värvi ja pahtli all peidus võib olla, kui palju selle autoga tööd võib olla ja tema peale materjale kuluda.
Elavaks näiteks võiks olla kasvõi see "Cadillac", millede kohta USA-poolne müüja kinnitas samamoodi, et "keretööd on äsja tehtud".
Mida niisugused "keretööd" endas sisaldada ja peita võivad, on vast juba mõned näinud:

2) Auto restaureerimine kestab alati kauem, kui sa algselt planeerisid.

Otsesõnu öeldes võiks esimese asjana kohe ära unustada sellist laadi jutud nagu: "Mul on sellega jube kiire", "Noh, kuna valmis saab ?", "Kurat, see võtab sul niiii kaua aega...", "Kuule, mul oleks seda autot kahe nädala pärast vaja kätte saada." jne. jne.
Stopperi või kellaga võidu sellist tööd ei tehta.

3) Mida viletsamas seisukorras "algmaterjali" sa ostad, seda kallim tuleb lõpptulemus.

Jällegi see teema, et enne mõne hobiauto ostu tasuks nõu pidada, kui suureks tema kereremondi eelarve minna võib. Sellest pole suurt tolku, kui auto ise on maailma mastaabis suhteliselt haruldane, või on teda tehtud mingi üliväike ja piiratud kogus, aga kere on nii roostetanud, et sellest võib lausa vares läbi lennata.
Omanik seevastu aga ei taha midagi kuulda sellest, et niisuguse poololematu roostehunniku tegemine võrdub praktiliselt auto nullist üles ehitamisega ja seda tööd ei tehta näiteks 10 000-de krooniga.
Vanade (ja eriti haruldasemate) autode (taas) elluäratamine ON kallis lõbu, nagu iga tehnikahobi on kallis lõbu. Nii et sellise asjaga tuleb arvestada.

4) Kui restaureeritud/renoveeritud vanasõidukit müüa kavatsed, ei saa sa kogu projekti investeeritud raha tagasi.

Nagu eelnevalt mainitud, on selline töö, kui teda põhjalikult teha, üpriski palju aega ning raha nõudev. Entusiasm sellise töö juures pole mitte sugugi väheoluline, kuid olgu ta nii vajalik ja positiivne nähtus kui tahes- arveid ta paraku ei maksa ja kõhtu ta samuti ei täida.
Seetõttu tuleks ära unustada ka niisugune "kopikalõhestamise sündroom", stiilis, et "kas odavamalt ei saaks." Saab küll, aga see odavamalt tegemine käib paraku millegi arvelt. Enamasti satuvad löögi alla kasutatavad materjalid ning nende kogused. Seniste teatud-tuntud kvaliteetsete materjalide asemel, millede peale võis kindel olla, võidakse mikroskoopilise eelarve korral hakata kasutama odavamaid.
See aga võib suht suurel määral mõjutada lõpptulemust ja ajapikku ka kogu töö kvaliteeti.

5) Kui restaureerimis/renoveerimistöö tehakse valesti või lohakalt, on kogu kulutatud raha "tuulde visatud".

Elav näide on kasvõi seesamane valge Buick.
See ei ole nüüd konkreetselt selle auto omaniku enda süü, et tema "metskassiga" läksid need eelnevad ja praegu tehtud tööd nagu läksid, aga tegelikult oleks pidanud selle autoga tegema samamoodi, nagu musta "Cadillaci" puhul: Kogu vana värv ja muu "kultuurikiht" kõikidelt detailidelt plekini puhtaks ning siis hakata vaatama, kui hullus seisukorras kere on ja kui palju tööd, aega ning materjale ta nõuab.
Võib ju minna küll kergema/odavama vastupanu teed, et senisele "kultuurkihile" mis autole juba "kunagi-kusagil" peale veetud on, lisada omalt poolt veel täiendavalt mitu(kümmend) kilo pahtlit ja igasugust muud kraami(krundid jms.), kuid siis tekib oht, et vana ja uus keemia hakkab omavahel ajapikku reageerima ja siis on mõne aja pärast tagajärjeks värvi alt läbi kumavad pahtlirandid, liivapaberikriimud, halvimal juhul ka mõrad ja "saared" erinevate värvide või kruntide üleminekukohtadel jne. jne.
Sellepärast ei saagi mitte ükski tööline ühelegi niisugusele autole, mida eelnevalt "keegi-kunagi-kusagil" teinud on, anda mingit omapoolset lubadust, et see auto on sama läikiv ja sile ka kahe, kolme või viie aasta möödudes, nagu ta äsja just värvikambrist väljus. Erinevates maades ja erinevates töökodades kasutatakse erinevaid materjale ja meil siin, vahelduva temperatuuriga kliimas võivad hakata niisugused asjad mõne aja möödudes omavahel reageerima. Nendest jamadest tulenevatest tagajärjedest ma juba eespool kirjutasin.

Mõneti targutav see jutt nüüd sai, aga ma lihtsalt selgitan asjade olemust, missugused nad tegelikult olla võivad.
Nii et see on iga vanema auto omaniku enda võetud risk, kui ta otsustab oma neljarattalise hobisõiduki viia kusagile töökotta ja dikteerib seal ette, kuidas seda autot teha tuleks, ajaliselt kui kiiresti ja kui palju ta on selle eest üldse nõus maksma.
Mida rohkem kokku hoitakse eelnevate tegurite pealt, siis tuleb tal kunagi hiljem paratamatult leppida selle asjaoluga, et tehtud tööga seoses võivad mingi aeg hakata mõningad probleemid tekkima.

Ma nüüd muidugi ei tea, kui palju "paksu või vedelat" vastukaja mu siinne jutt postkasti või telefonitorusse tekitab, aga nüüd on vast mõni asi mõnevõrra selgem.
Iseasi, kui paljud nendest vanade hobisõidukite omanikest seda nüüd mõista tahavad.
Ma loodan, et mõistva suhtumisega/arusaajaid inimesi on vast rohkem, kui vastupidiseid.
Neil aga, kelle ego on sama suur, kui tema auto, või selle mootori töömaht, nad ei ole huvitatudki mingisugusest probleemidele lahenduse leidmisest vastastikuse läbirääkimise teel ja väntoreli moodi ühte plaati jaurates lausa otsivad oma süüdistustele õigustust, siis niisuguste inimeste lahmiv käitumine paneb küll mõtlema, et kas see sellisel kujul juba mitte teatud spetsiifilise meditsiinivaldkonna alla ei peaks kuuluma.

230. Peatükk: Wildcat-i vedu ja Lincoln Continental-i parandustööd.

2009-07-08T01:16:00.007+03:00

Eile hommikul purjetasime koos Buick-i omanikuga uuesti värvikambri suunas.
Seekord aga mitte järjekordsele värvimisturniirile, vaid autot kambrist ära tooma. Kuna puksiirijuht trummeldas sõrmedega juba vastu autovedamisplatet, siis pidime "blondi metskassi" käbedasti paberitest lahti pakkima ja hoovi peale lükkama, kus ta siis vintsiga treileri peale sikutati.
Mõne aja pärast jõudsime kõik ühes tükis koos treileri peal õõtsuva varandusega sinna, kus mind esimest korda "vaibale" kutsuti ja ma seda autot esimest korda lähemalt vaatamas käisin.
Siin siis Buick-i vastutav omanik raevukalt rebimas veel viimaseid kattepaberijäänuseid:

Tagasiteel arutasime omanikuga, mida värvimata jäänud kapoti ning tagaluugiga teha ja kunas neile võiks uue kuue selga lasta. Kuna auto omanikul pidi see nädal ja nädalavahetus olema suht kiire, siis otsustasime et jätame nende detailide värvimise järgmisesse nädalasse. Praegu nendega sellisel kujul veel midagi ei juhtu, kui nad niiviisi mõnedeks päevadeks seisma jäävad ja oma värvimisaega ootavad.

Kui ma olin vahepeal kodus traditsiooniliselt kannutäie musta kohvi sisse kaaninud, siis seadsin sammud oma tagasihoidliku värkstoa poole, kuhu oli nädalavahetusel saabunud üks järjekordne USA päritoluga sõiduk.
Tegu on siis uuemat sorti Lincoln Continentaliga. Mõneti eriline masin.
Et mis mõttes ? Selles mõttes, et tegu on ühe järjekordse autoga, mis saabus minu juurde pealinna kandist(esimeseks pealinnast saabunud külaliseks oli teadupärast see kuldne Ford LTD, mida ma paar aastat tagasi voolisin) ja teine, mitte vähemtähtis asjaolu on see, et auto omanikuks on üks nooremapoolne naisterahvas.
Nii et esimene naisklient kogu mu selle tegevusaja jooksul.

Igatahes on see väga teretulnud nähtus ja minu tagasihoidlik lugupidamine selles suhtes, et Eestis (õnneks) veel leidub taolisi noori naisterahvaid, kes ei ole lasknud ennast mõjutada sellest laialtlevinud "bemaripsühhoosist" ning keda jätavad külmaks nii see viimatimainitud kolmetäheline automark, kui ka igasugused muud Euroopa/Jaapani nn. "kiired ja vihased" neljarattalised, millede peale tavaliselt noored naissoo esindajad omi ripsmeid, põlvi jms. väristavad.
Oma põhjatut ja konkreetset põlgust Euroopa/Jaapani autode suhtes avaldas meie kohtumise ajal ka selle Lincolni omanik, kes haput nägu tehes meenutas, kuidas ta pidi vahepeal, Lincolni remondisoleku ajal, olude sunnil sõitma nii mõnegi naistele mõeldud väikeautoga(Renault Twingo jms.). Minu muigega esitatud küsimusele, et kuidas oli, vastati vastikusvärinaga, et ta ei saa aru, kuidas keegi üldse niisuguste kirstudega sõita saab. Et kui juba oled korra pikemat aega suures ja mugavas USA autos olnud, siis ega nii naljalt enam teistel mandritel tehtud autode poole ei tõmba.
Mnjah... Oleks sellise suhtumisega naisterahvaid ainult rohkem....

Aga kui nüüd Lincolnist lähemalt rääkida, siis laias laastus pole autol suurt viga midagi, kuid aja jooksul on ta mõlemad stanged saanud siit-sealt kergeid põkse ja mükse. Samuti pole parklates mõned tänapäevaste (liisingu)autode omanikud Lincolni plastikust ukseliistude vastu armulikud olnud ja on nad autol mõlemalt poolt ukseservadega korralikult ära "tähistanud":

Eile hakkasin teda jupphaaval lahti võtma. Ega see kõige kiiremini ei edenenud, sest et hea hulk aega kulus erinevate kinnituspoltide/mutrite otsimise peale ning mis järjekorras missugune vidin lahti käib:

Need kaks "mulku" seal tagastanges on suunatulede avad.
Suunatuled on autol endal ka täiesti olemas ja töökorraski, aga kuna teatud EL-i valitsusametnikel on vaja oma kohast kümne küünega kinni hoida, siis on keegi tarkpea kunagi välja tulnud avaldusega, justkui punase klaasiga kaetud tagatule sees ei paista vilkuv suunatuli välja. Ma ei tea, kes see tark olla võis, kuid taolise avalduse põhjal julgeks arvata, et lisaks vesipäisusele peab seda inimest küll mingi totaalne värvi-, kui mitte kanapimedus valdama.
Nii ei jäägi tavainimestel muud üle, kui et täita neid nõmedaid kriteeriume ja rappida oma autot mingitele "lambinõuetele" vastavaks.

Täna aga siis jätkan neid töid poolelijäänud kohast. Igatahes selle nädala lõpuks peab auto valmis saama, nagu omanikule lubatud sai.

229. Peatükk: Buick Wildcat-i värvimine.

2009-07-06T22:35:00.012+03:00

Nagu filmimehed ütlevad mõne õnnestunud salvestuse kohta "purgis", siis sama võiks mainida ka nüüdseks valge värvikorra alla saanud Buick-i kohta.
Reedene pärastlõuna, tänase päeva hommik ja osa lõunast kulus veel auto kinnikatmisele ning siit-sealt üksikute kohtade paranduste peale.
Kuna tema originaaltooni leidmine oli suhtkoht probleemne ning paras ajude ragistamine, siis lõpuks langes valik ühele hallika varjundiga valgele. Pärastine võrdluskontroll varemalt üle värvitud õhuvõturestiga aga kinnitas tõika, et see uus valitud värv esialgsest planeeritust tooni suhtes väga mööda ei olnudki.

Siin siis Buick veel kinnikaetuna värvimise ootel:

Kuna värvimisega läks suht kiireks, siis polnud mul eriti aega kambris aparaadiga lõgistada. Niikui kere ja uksed olid omale ühe kihi värvi peale saanud, kallasin aga järjekordse koguse püstolisse ja läksin aga uuele ringile.
Ütleks, et suhteliselt kehva katmisvõimega valge värv oli. Ma ei pea silmas mitte ainult seda musta pinda, vaid ka valget tooni sisepinnad kumasid veel peale teist kihti läbi. Nii mul tuligi kusagil 4 kihti värvi peale uhada, enne kui sain hakata lakkimisega tegelema.
Kuna pinnad olid suured, siis seetõttu kulus ka värvi päris palju. Nii et mul tuli teda vahepeal operatiivkorras juurde tellida.
Olenemata vahepealsetest sekeldustest sai auto neljale värvikihile lõpuks ka kaks kihti lakki selga ja sellisena ta minust kambrisse seisma jäi- homset päeva ning äraviimist ootama:

Värvimist vajaksid veel kapott, tagaluuk, õhuvõtuvõre ning kaks tagatiiva nurgadetaili. Need aga on niisugused asjad, mida saab kambrisse viia ükskõik millisel ajal, sest et kui nad kellelegi ette jäävad, siis võtad kapoti nagu pruudi sülle ja tassid ta jalust ära.
Kunas mind uuesti värvima lubatakse, ei oska veel öelda. Eks see sõltub sellest, kuidas värvikambri omanikul tööde järjekorraga lood on.
Ma ise loodan, et saan vast nad selle nädala lõpupoole ikka uue "kleidi" alla pandud. Siis oleks ükskord selle autoga asi nagu "sihher" ja omanik saab tema kallal juba oma parema äranägemise järgi tegutseda.